Euroopa vabatahtlikud: Eesti lapsed on väga viisakad

Võõrast kultuurist tulnule tunduvad Eesti kombed vahel ehmatavana. Kui 26aastane hispaanlane Alberto Romera Garcia esimesel päeval Eestis kohalikke põsemusiga tervitada tahtis, hüppasid nood hirmunult eemale. Noruspäi oli Garcia läinud oma juhendaja juurde ja kurtnud, et eestlased vist vihkavad teda. Prantslastelgi on komme tervituseks suudelda. Nii pidi 20aastane Corentin Bideau kiiresti ümber harjuma. “Iga kord mõnd tüdrukut nähes pean endale meelde tuletama, et ära suudle, see pole siin tavaks,” avaldab ta läbielatu põhjal.

Nüüdseks teavad mõlemad noormehed, et suudluseks pole mõtet eestlaste poole kummarduda, käed tuleb hoopis kallistuseks laiali ajada.

Pärnumaal tegutseb sel õppeaastal viis Euroopa vabatahtliku teenistuse vabatahtlikku Hispaaniast, Prantsusmaalt, Türgist ja Ungarist.

Pärnu Postimees rääkis nelja noorega, kes tegutsevad (huvi)hariduses. Vabatahtliku töö näeb ette töötunde vastuvõtjaasutustes, selle eest tasutakse vabatahtliku majutus- ja söögikulud ning noor saab kogemusi ja teadmisi sellest, kuidas töötab meie haridussüsteem.

Ühe kuuga on hispaanlane Garcia ära söönud rohkem kartulit kui 26 aastaga.

21aastane hispaanlanna Nieves Cardenaz Gonzalez töötab Paikuse lasteaias Mesimumm ja Garcia Audru koolis. Mõlemad tulid siia, et õppida tundma Eesti haridussüsteemi, mis erineb Hispaania omast märgatavalt.

“Kui Hispaanias minnakse kooli kahe–kolmeaastaselt, siis siin kuue–seitsmeselt. Hispaanias tähendab kooliharidus seda, et juba neljasena pead istuma laua taga, raamat ees, ja üksteisega ei tohi rääkida. Eestis on õppimine palju interaktiivsem, teil on eri tegevust nagu söögitegemistunnid ja ujumine,” loetleb hispaanlanna haridussüsteemide erinevusi. Eesti lapsed on tema meelest viisakamadki kui Hispaania eakaaslased. “Kui oled Hispaanias 23 lapse ees, lähed kümne minutiga hulluks,” selgitab Gonzalez.

Garciat hämmastab robootika õpetamine 15–16aastastele. “Hispaanias midagi sellist ei näe,” teatab ta.

Bideau teeb vabatahtliku tööd Kilingi-Nõmmes ja märgib, et Eestis mängivad lasteaialapsed palju kauem õues kui tema kodumaal. “Prantsusmaal saavad lapsed vaid 15 minutiks õue, siin mängitakse väljas vähemalt tund aega päevas,” võrdleb ta.

“Ja lapsed on siin palju iseseisvamad!” hüüatab hispaanlanna valjult. “Hispaanias lapsed ei korista oma mänguasju pärast mängu ära. Siin nad korjavad mänguasjad kokku ja panevad end ise riidesse.”

Kohtun vabatahtlike noortega Raeküla Vanakooli keskuses, kus neil on parasjagu käsil kohviklubiks nimetatud kohtumine. Tänaseks ülesandeks oli valmistada pastaroog. Istume mängutoas, välismaalased joonistavad värviliste pliiatsitega ja akna taga on linnale laskunud sügav pimedus. Ei lähe minutitki, kui juba kaigub ruum jutuvadast ja naerust. Kuidagi kummaline on kohata sellist elavust ja energiat talveunne suikuvas Pärnus.

25aastane Türgi noormees Oktay Cicek on juba külastanud Tallinnat ja Tartut ning elanud Lätis. Nüüd tegutseb ta siinsamas Vanakooli keskuses. “Ma töötan igas vanuses inimestega, organiseerin tegevust, kursusi. Vahel teen ettekandeid Türgist,” räägib noormees. Vabal ajal mängib ta klaverit. Kõik noored on õnnelikud, sest osalevad just sellises projektis, mis neid huvitab.

Vabatahtlikud kinnitavad, et Eesti erineb nende kodumaast täielikult. Vastupidi eestlastele ei jõua lõunamaa noored lumesadu ära oodata. Samuti meeldib neile meie rohelus ja see, et riik pole ülerahvastatud.

“Minule on Paikusel elamine suur elumuutus. Ma elasin Madridi kesklinnas ja nüüd elan keset metsa,” naerab Gonzalez, kui meenutab, kuidas ta kohalejõudnuna avas akna ja sealt paistsid puud.

Hispaanlanna peab eestlasi väga toredaks ja abivalmiks rahvaks. Temale tähendas kaugele põhjamaale tulek julget sammu: esimest korda tuleb elada päris üksi.

Gonzalez armastab Eesti toitu. “Aga ma vihkan tatraputru,” krimpsutab ta nina, meenutades oma esimest söögikorda lasteaias. Bideau’le meeldivad kõige rohkem siinsed supid, juust ja kohupiim. Loomulikult ei saa üle ega ümber kartulist. Ärasöödud kartulikogused ajavad välismaalased muigama. “Olen kuu ajaga söönud rohkem kartulit kui kogu senise elu jooksul,” tunnistab Garcia ja räägib mulle, kuidas Audru kooli kokatädi alati palju süüa annab. “Kas sa tahad juurde? Võta veel?” seletab Garcia, mismoodi teda sööklas toiduga kostitatakse. Kui taldrikule peaks sattuma leib, vahetatakse see aga välja. Meie must leib hispaanlasel alla ei lähe.

Gonzalez tunnistab, et armastus Eesti toidu vastu on oma jälje jätnud kehakaalule. “Olen ühe kuuga kaks kilo juurde võtnud,” avaldab ta.

Üks asi, mis välismaa noortele muret teeb, on see, et Eestis paistab olevat keeruline sõpru leida. “Raske on inimestega tuttavaks saada,” mõtiskleb Garcia, kuid lisab siis, et kui oled juba sõbrustama hakanud, on eestlastega lihtne suhelda. Garcia on kindlalt plaani võtnud leida tuttavaid, kellega inglise keeles rääkimist harjutada. Ühe punktina tema sõprade leidmise kavas on kasutada ära bussisõitu Pärnust Audrusse. Ta katsub bussis kõigile naeratada ja kui pilgud peaksid kohtuma, tere öelda. Aga see ei toimi: enamasti pööravad inimesed pilgu mujale.

Probleeme tekitab välismaalastele meie ajakäsitluski. Gonzalez meenutab, kuidas nad pidid kord kell kaheksa lasteaias kohtuma, et siis bussiga väljasõidule minna. Hispaanlanna jõudis kella kaheksaks lasteaeda ja ilmnes, et kõik juba ootasid teda. “Inimesed tulevad kohale kümme minutit varem!” hüüatab ta. Hispaanias tähendab kell kaheksa tema jutu järgi seda, et kohale tullakse kümme minutit hiljem.

Eesti keel tundub noortele raske, kuid tänu laste ja noortega töötamisele õpivad nad iga päev uusi sõnu. Viimased omandatud väljendid on hispaanlannal “Käsi pesema!” ja “Istu!”. Bideau’l on seoses eesti keelega naljakaid juhtumisi ette tulnud. Ükskord mängiti lastega mängu, kus tuli looma moodi liikuda. Näitena toodi, et kui öeldakse “lind”, peab käsi lehvitama. “Aga siis nad ütlesid eesti keeles “hobune”. Mina ei saanud aru ja ikka lehvitasin käsi nagu tiibu. Ma ei saanud alguses aru, mis neile nii nalja tegi,” jutustab prantslane.

Vabatahtliku tööst vaba aegki on noortel sisustatud. Bideau jalutab Kilingi-Nõmmes ja teeb pilte. Vahel vaatab filme või teeb spordihoones trenni.

Gonzalez tantsib ladina-ameerika tantse, võtab osa hispaania keele õhtutest, kokkab, käib spordiklubis ja osaleb koos Cicekiga Raeküla rahvateatris. Garcia vaatab filme, õpib inglise keelt ja treenib jõusaalis. Cicek õpib eesti keelt, jalutab ja käib jõusaalis. Vabatahtlikud reisivad Eestis ja kohtuvad mujal maakondades Euroopa vabatahtlike noortega.

Häädemeestel tantsib ungarlane

23aastane Peter Nagy on vabatahtlik Häädemeeste keskkoolis. Ta abistab inglise ja saksa keele õpetajaid suhtlemisülesannetega, keemiatundides aitab katseid teha, matemaatikas ja algklassides õpiraskuste puhul. Folklooritundides toob ta näiteid Ungari kultuurist.

Peteri ülesanne on pildistada koolisündmusi ja aidata vedada inglise keele ringi.

Peterit ülejäänud vabatahtlikega vestlemas seekord polnud, sest hiljuti ta liitus ta kohaliku rahvatantsurühmaga ja kuna tulekul on esinemised, tehakse mitu korda nädalas proovi. Peale rahvatantsu huvitab teda vene ja eesti keele õppimine.

Andmed: Häädemeeste keskkool

Artikkel ilmus esimest korda ajalehes Pärnu Postimees, 02.11.2017