Maari Põim: meie kõigi roll on veebis vastutustundlikult postitada

Küberruumis on arvamused jäiga struktuuriga ning üldiselt on nende eesmärk saada võimalikult palju tähelepanu ja tagasisidet. Samas peitub digitaalses maailmas ka kiusatus anonüümselt endale rohkemat lubada kui muidu tihkaks, mis toob omakorda kaasa virtuaalse kiusamise ohu, kirjutab Noorteagentuuri väärtusarenduse arengukava projektijuht Maari Põim.

Digiruum kannab ühiskonna nägu. Arvestamine küberskeene kitsaskohtadega aitab mõista äärmuste esilekerkimist ja suurenevat kõlakojaefekti arvamuskultuuris.

Poola sotsioloog Zygmunt Bauman on kirjutanud, et inimese põhivajaduste seas on turvalisus ja vabadus. Kui inimesel puudub vabadus, ent talle on tagatud turvalisus, on tegemist orjapõlvega. Täna elame ajastus, mida iseloomustab vabadus, kuid vajaka jääb turvalisusest.

Internetil on mitu külge. Esiteks on see teinud võimalikuks mitmed hüved nagu paindlik kättesaadavus, seninägematu võrgustumine, sidemed inimeste vahel, kes muidu iial ei kohtuks, piiritu infovoog, teadmusränne, piirideülene koostöö jm. Ka mitmekesistuvad suhtemudelid: näeme rohkem eriilmelisi valikuvariante, mis suurenevad sümbioosis vahendamata ehk füüsilises kontaktis suhetega.

Teisalt tuleb veebis ettenägelikult ja teadlikult toimetada, kuna küberruum on loomult äkiline, eskaleeruv ja ainult näiliselt anonüümne, peegeldades tarbimisühiskonda, milles elame. Veebis võimenduvad üürikese tähelepanuulatuse reeglid selle kasuks, kes kõige pilkupüüdvamat sisu üles riputab.

Poliitikat ei tehta ammugi enam bittide, pikslite ega klikkideta. Nii pole virtuaalruum neutraalne kübertoopia, vaid poliitika lahutamatu paariline, mis kujundab ja võimendab ühiskondlikke tendentse.

Küberkultuur soodustab populismi, kuna populism ise on modernse aja lahutamatu osa, võimaldades reaktsioonilisi võimendusi, lihtsustatud rittaseadmisi, broilerkommimist ning ostetud jälgijaskonda.

Tviitide ja jagamiste mahuline suurenemine annaks justkui alust arvata, et käimas on ühiskondlikke sidusrühmi hõlmav tuline ja informeeritud keskustelu, vahest lausa strateegiline dialoogki. See mulje osutub aga petlikuks, kuna paralleelselt aset leidev sulgumine kinnistesse gruppidesse osundab pigem sellele, et suur osa inimesi otsib veebist kiireid emotsioone, lihtsat ajaviidet ja kaaslaste positiivset tunnustust. Ja mis liidaks rohkem kui kolmandate osapoolte kallal haukumine.

Seejuures annab suhtlust teise inimesega tarbida vastutust võtmata ja kompromisse tegemata: «Lõpeta kõne» ja «Blokeeri kasutaja» nupud võimaldavad süütunde ja selgitusteta teist inimest elimineerida nagu mängukanni, kelle vastu huvi kaotatakse.

Virtuaalsest võllatõmbamisest moodsal ajastul

Sotsiaalmeedia kujundab küberkultuuri. Küberkultuuri normid on kujundatud kiiresti laiali leviva, went viral-tüüpi veebisisust, mis harilikult kujutab kedagi mingis piinlikus, naljakas, absurdses olukorras. Neid videosid oleme me kõik näinud ja tihti ka jaganud.

Viral-sisu on ühtlasi meie uus virtuaalkatekismus ja (küber)õpetussõna, mis teeb piltlikult ja brutaalselt selgeks, mis juhtub nendega, kes virtuaalühiskonna kirjutamata reeglitest üle astuvad. «Ketserite» nahas ei taha tol hetkel keegi meist olla, kuna nende virtuaalne võllatõmbamine on armutu ning leiab aset kolossaalsel kiirusel.

Tegelikult me ju teame, et veebisisu ei kao kuhugi ning ka pärast sisu kustutamist ei saa kindel olla varukoopia puudumises. Aga tasub ka mõelda, kuivõrd märkimisväärne mõju sellel aspektil on veebiruumile.

Kui näost näkku ja samas kohas rääkides hajuvad kellegi lõpetamata, poolikud mõttekatked vestluse käigus laiali, siis veebis nii ei juhtu. Digitaalses arvamusruumis puudub kehakeele ja ütlematajätmiste sümbioos, mis ristudes teiste suhtluspartnerite mõtetega areneks järgmisteks mõttelõngadeks.

Selle asemel on postitustel, tviitidel ja kommentaaridel hoopis küllalt jäik struktuur, fikseeritud keel ja maht ning nende eesmärk ongi saada tähelepanu, saada laike, saada teiste tagasiside, edasi-tviitimist. Küberruumi struktuur on kes-ütleb-veel-hullemini võistu-lahmimise üks põhjuseid, kuna meile kõigile meeldib, kui me teistele meeldime.

Virtuaalses maailmas peitub omamoodi magus reetlikkus, kiusatus anonüümselt endale rohkemat lubada, kui muidu tihkaks. Sellele kiusatusele on kerge järele anda, kuna seda toidab petlik kinnitus, et «meie küberkond/grupp/sõprusring ju ei leki», «kes see ikka näeb» jne. Nii ununeb sotsiaalmeediat kasutades selle audientsi tegelik mastaap. Pidev valvelolek on väsitav, samas võib vastupidine strateegia valusalt kätte maksta.

See toob sisse virtuaalse kiusamise teema: «karistuseks» trollimine, konto kaaperdamine, väljapressimine enda kasutuses oleva tundliku sisu abil jmt on ainult mõned lõpututest võimalustest teistele härmi ja hingepiina valmistada ja ise sellest rõõmu tunda. Kusjuures on täiesti oodatav, et sotsiaalmeedia sõnatolm seab küsimärgi alla pigem ohvri käitumise, kuniks puuduvad füüsilised tagajärjed.

Veeb toob välja halvima meis, aga samas on ses ruumis ühtlasi tohutu potentsiaal headeks arenguteks.

Õhutamisest ja reaktsioonilisusest

Nende aspektide mõju üle juureldes tõlkis Sihtasutus Archimedese noorteagentuur koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Eesti Noorsootöö Keskusega eesti keelde käsiraamatu «Järjehoidjad», milles keskendutakse küberruumi kitsaskohtadele noortevaldkonna vaatepunktist.

Nutikas noorsootöö, mis on üks kesksetest teemadest Eesti eesistumise egiidi all, ei puuduta ainult vaenu õhutamist Internetis, ent kindlasti aitab 5. mail Tallinnas esitletav käsiraamat mõtestada noorsootöötaja ühiskondlikku rolli digimaailmas ja väljaspool seda.

Mis on noorsootöötajal asja digiruumi? Kas ja millal on digitaalne sekkumine noorte omavahelistesse nagelemistesse õigustatud? Kes ja kuidas peaks tegelema turvalise arvamusruumiga internetis?

Ja ega ainult professionaalne noorsootöötaja või õpetaja peaks kriitilise pilguga jälgima, mis noorte inimestega veebis toimub – see on meie kõigi roll vastutustundlikult postitada (anname noortele eeskuju) ja seista hea selle eest, et veebis oleks turvaline ja hea olla.

Artikkel ilmus Postimehe arvamusportaalis 2. mail 2017