Palju noortelt nõuda võib? Noortealgatuse projektinõustaja jagab oma kogemust.

Olin nõus olema projektinõustaja, kuna tuumikgrupi liikmed olid kõik veel alaealised. Teadsin neid noori ning olin algusest peale kursis nende ideede ja tegemistega. Varasemalt olin projektides osalenud ning projekte otsast lõpuni ka ise läbi viinud, kuid nõustaja rollis olin esimest korda.

Kuna nii noored kui ka mina olime oma rollides algajad, olid meile suureks abiks Euroopa Noorte pakutud IDEE24 ning Check up koolituskohtumine noorteprojektide tegijatele.

Esialgu tundus, et projekti kirjutada on raskem kui seda läbi viia, kuid kõik osutus vastupidiseks. Noored olid esialgu raskustes ülesannete jagamise ning korraldamisega.  Kuna ma ei teadnud, palju ma noortelt nõuda võin ja pean, siis esimeseste ürituste läbiviimisel võtsin tihtipeale kontrolli enda kätte ning isegi liiga palju. Osalesin korralduses liiga palju ning noorte enda panus jäi väikeseks. Suvepäevade jooksul ma nägin ja mõistsin, kui tublid noored tegelikult on ja sain aru, et nad on võimelised üritusi ja tegevusi ise täielikult ette valmistama  ja läbi viima. Peale suvepäevi otsustasin noori rohkem usaldada ning järgnevates üritustes oli minu abi (va suuline nõustamine) minimaalne ning noored organiseerisid kõik tegevused ise. Peale seda olingi ainult nõustaja, ja koka, rollis.

Noored pöördusid tihtipeale minu poole küsimustega. Selle käigus tekkisid meil erinevad arutelud, mille käigus jõudsid noored ise selleni, mida nad küsima tulid. Kui küsimus jäi siiski lahtiseks, pöördusime sõprade-tuttavate poole. Esines ka seda, kui arutelud läksid väga pikaks, kus nii mõnigi kord istuti keskööni üleval, arutledes, missugune tegevus on parem, mida kasutada, keda kaasata – et üritusest oleks maksimaalne kasu nii osalejatele kui ka tuumikgrupile endale.Tuumikgrupi arengut oli hea näha.

Mina isiklikult olen selle projekti kulgemisega väga rahul, minu jaoks sai eesmärk* täidetud – eesti ja vene noored käivad tihedamini läbi. Osa vene noori, kes küll üritustest osa ei võtnud, suhtlevad vabal ajal senimaani eesti noortega. Selle projekti mõju ulatus kaugemale kui nendeni, kes tegevusi tarbisid.

Praegu isiklikult näen, et isegi ilma selle spordiväljakuta on meie projekt jätkusuutlik. Projekti lõppedes suhtlevad eesti ja vene noored aktiivsemalt. Pigem, ma arvan, et eelnev vähene suhtlemine oli tingitud täiskasvanutest. Noored ei tee tegelikult rahvustel vahet ning neil ei ole tegelikult keelebarjääri – nad suhtlevad inglise keeles, miimikaga, käte-jalgade abil. Lähitulevikus pole lootust meie noortel oma spordiväljakut saada, kuid leian, et noored saavad omavahel paremini läbi ka ilma spordiväljakuta.

Samuti õppisin, et kõiki asju ei saa 100% teha, alati peaks mõtlema plaani B peale, või vähemalt väikesele varuvariandile. Ootamatu oli kaas-finantseeringu kadumine ning väikeses kogukonnas oli raske talle asendust leida.

Mina isiklikult arvan, et kuigi meil oli äpardusi projekti jooksul, võime lugeda projekti korda läinuks.

Projektinõustaja Kaidi Forostovets