Saame tuttavaks välisvabatahtlikuga: Annika Stienecker Saksamaalt tahab tuua igasse päeva killukese head

Vabatahtlikuks saamine oli 26 –aastasele suvel meditsiini tudeerimise lõpetanud Annikale ammune unistus. Neiule oli suuresti eeskujuks tema noorem vend, kes paar aastat tagasi Norrast vabatahtlikku tööd tegemast naasis. Ka Annika soovis pärast kooli lõppu veidike ringi reisida ning mõnes muus riigis veidi aega pikemalt peatuda. „Teadsin kohe, et tahan just vabatahtlikuna töötada, mitte näiteks Austraaliasse puuvilju korjama minna. Nägin, kui palju mu väikevend kogu seda kogemust nautis. Ta oli nii palju vahepeal arenenud ja kasvanud ning otsustasin, et pean isegi selle järgi proovima,“ räägib Annika, kuidas tal tekkis mõte minna kuhugi välisriiki vabatahtlikku tööd tegema. Ka tunnistab tüdruk, et ta ei ole just jõukast perest pärit ning kuna Euroopa vabatahtliku teenistuse puhul katab kulud Euroopa Liit, mängis rolli  ka see.

Neiu soovis tulla just mõnda Skandinaavia riiki, kuna on põhjamaades lapsena palju reisinud. Ka on talle südamelähedased siinne loodus ja inimeste rahulik ning vaikne loomus. „Oleks ma Eestist enne siiatulekut rohkem teadnud, oleksin ma kohe kindlasti tahtnud siia tulla,“ muigab Annika ning leiab, et sattus juhuslikult täitsa õigesse kanti.

Töökoha Eestis  leidis tüdruk  väga kiiresti. Veidike peavalu tekitas saatva organisatsiooni* leidmine. „Just paberimajanduse mõttes. Asutusi otsides pidin täitma mitmeid erinevaid dokumendivorme ja see oli pisut tüütu. Samas oli kogu protsess vaeva väärt ja saatev organisatsioon aitas mind palju“ , kõneleb Annika.

Tüdruk töötab VT_Annika_Fussballhetkel Tõrva Kodus, mis pakub ööpäevaringset erihoolekandeteenust vaimse puudega täiskasvanud inimestele. Nendele erinevate huvitegevusringide läbi viimine ongi neiu põhitööks. „Mängime koos jalgpalli, loeme raamatuid, teeme käsitööd, laulame või kuulame muusikat, tantsime, küpsetame“, loetleb Annika, mida kõike ta Tõrva Kodus oma hoolealustega ette võtab.

Annika jaoks on oluline, et ta oma tegevusega  saaks iga päev vähemalt ühe inimese päeva paremaks muuta. „Kõik need tegevused, mis me siin teeme, ei ole ju midagi nii erilist, enamusele meist on need tavalised igapäevatoimetused. Aga nendele inimestele siin on see suur asi, kui keegi nendega tegeleb, nendele tähelepanu pöörab ja nad saavad treenida nii oma keha kui aju.“

Oma suurimaks väljakutseks peab tüdruk eesti keele võimalikult kiiresti selgeksõppimist. „Eesti keel on hästi ilus, aga päris raske“, tunnistab Annika, kes soovib kohalikku kogukonda võimalikult kiiresti sisse elada ning peab võtmeks just keeleoskust. “ Alguses oli keeruline ka oma hoolealustega suhelda. Mina ei saanud nendest aru ega nemad minust, aga tegelikult saime ikkagi  hakkama ja ka ilma teineteise keelt oskamata on võimalik omavahel lävida. Samas on  hästi hea tunne üha enam ja enam aru saada, mida mu hoolealused mulle öelda tahavad“.

Kodust eemalolek on Annika sõnul võrdselt raske ja huvitav. Kuigi ümberringi on inimesed, kes toetavad ja aitavad, on kogemus teda päris palju iseseisvamaks muutnud ning  üksi asjadega hakkama saamine tekitab uhkust. „Euroopa vabatahtlikus teenistuses osalemine annabki väga eripalgelisi kogemusi. Ühelt poolt on see iseenda tundma õppimine, teisalt avastad uusi kultuure ja keeli. Lisaks eesti keele ja kultuuriga tutvumisele õpid ka inglise keelt ning kuna kokkupuuteid teiste Eestis olevate välisvabatahtlikega on palju, kohtud  tegelikult inimestega tervest maailmast“, räägib Annika. „Ma arvan, inimesed peaksidki rohkem üksteisega silmast –silma suhtlema, vaid nii õpime tegelikult üksteise kohta. Meedias loodud pildid ei ole tõesed“.

AnVTAnnika2nika loodab, et tema kogemus inspireerib ka teisi noori minema teistesse riikidesse vabatahtlikuks, nii, nagu tema venna lugu teda inspireeris. „See on ainulaadne kogemus, mida saabki läbi elada vaid üks kord elus. Seda ei tohiks maha magada!“

 

 

 

 

 

* Vaata infot saatva ja vastuvõtva organisatsiooni kohta siit.

Annika Stieneckeri intervjueeris SANA kommunikatsioonijuht Evelin Koppel.