Ajakiri Coyote: On see päris elu? On see kõigest fantaasia?

Özgehan Şenyuva, allikas: ajakiri Coyote

On see päris elu? On see kõigest fantaasia?
Autor: Özgehan
Şenyuva

Noorte õpirände lisaväärtus on selgelt tõestatud, iseäranis rahvusvahelise õpirände oskusi arendava kasu korral. Hoolikas uurimistöö, mida on teinud näiteks RAY võrgustik (Research Based Analysis of the Youth in Action), esitab piisavalt tõendeid selle kohta, et õpirände projektides osalemine arendab noortes mitmesuguseid oskusi.1 Üldiselt on noored pärast õpirändeprojekti kogemust omandanud avarama maailmapildi ja kultuuridevahelise meeskonnatöö oskused ning muutunud enesekindlamaks ja vastutustundlikumaks.

Võttes arvesse seda vaieldamatut kasu, püüeldakse Euroopa noorsootöö kogukonnas selle poole, et kaasata õpirändeprojektidesse noori, kellel on oma sotsiaalse tausta tõttu vähem võimalusi. Sellel püüdlusel on hea põhjus. Nimelt selgub uuringutest üha sagedamini, et enamik õpirände projektides osalejaid vastab teatud kirjeldusele. Need noored on paremini haritud ja neil juba on rahvusvaheline maailmapilt. Teisisõnu on need noored, kellel on olemas vajalikud eeldused, et omandada õpirändeprojekti käigus arendatavad oskused.

Loomulikult tahaksime haridustöötajatena uskuda, et isiklik areng ongi põhjus, miks noored õpirändes üldse osalevad. Seega eeldame, et noored on ettenägelikud ja osalevad õpirändeprojektides selleks, et arendada oma oskusi. Usun, et sellise eelduse taga on osalt ka soovunelm. Õpiränne pakub tunduvalt rohkem, kui pealtnäha paistab. Keskendudes ainult sotsiaalsete ja suhtlusoskuste arendamisele, jätame tähelepanuta väga suure osa noortest, kes osalevad õpirändeprojektides kahel tähtsal põhjusel: lõbutsemine ja tegelikkuse eest põgenemine.

Ja need on täiesti õigustatud põhjused! Noor olla ei ole lihtne. See muutub järjest keerulisemaks. Kui sõnastada see dilemma ümber, kasutades klassikalist majandusteooriat, siis on noortel lõputu hulk vajadusi ja soove, aga väga vähe vahendeid. Kestev üleilmne kriis ja selle halb mõju ühiskonnale vähendab neid ressursse veelgi. Noored on majanduslike ja poliitiliste probleemide küüsis, mille eest nad ise ei vastuta, kuid mille tagajärgedega nad peavad toime tulema. 2015. aasta Euroopa noorteraporti iseäranis rabavatest tulemustest paljastuv karm tõde aitab mõista Euroopa noorte tegelikku olukorda nendes halvenevates tingimustes.2 Kui sellisel ajal pakub keegi neile võimalust sellest kõigest eemale minna, jätta kõik seljataha ja avastada midagi uut, siis miks ka mitte? Ehk on rohi teisel pool tõesti rohelisem? Isegi kui ei ole, on ikkagi hea teha väike paus, veeta aega teises kohas ja lõbutseda koos erinevate inimestega.

Allikas: ajakiri Coyote

 

 

 

 

 

 

 

 

Saksa keel on keeruline. Paljude üllatuseks on see keel ka ilus oma rikkaliku tundeid kirjeldava sõnavaraga. Teatud sõnadel on nii keerulised, mitmekihilised tähendused, et neid peetakse tõlkimatuks. Meie teema jaoks leiab saksa keelest kaks imelist näidet. Esiteks võtame sõna Sehnsucht. Wikipedias, mis on ilmselt kõige tavalisem allikas, on sõna Sehnsucht defineeritud kui „mõtted ja tunded kõikide elu tahkude kohta, mis on lõpetamata või ebatäiuslikud, ja ühtlasi kaasnev igatsus ideaalsete alternatiivide järele“. Kas see mitte ei kirjelda ideaalselt noori, kes seisavad silmitsi katsumustega oma ühiskonnas? Õnn leidub kindlasti kuskil, teistsuguse kogemuse tulemusena, võimalik, et teises kohas. Teine sõna Fernweh tähendab otsetõlkes „eemalolekuigatsus“ ehk igatsus kohtade järele, kus ei ole veel käidud.3 Talia Gutin on seda kirjeldanud järgmiselt: „Fernweh on igatsus kogemuste ja muljete järele, mida ei ole varem kogetud. Kui koduigatsus on iha tuttava järele, siis Fernweh on igatsus millegi täiesti tundmatu järele – koht, kus ei ole harjumuspärase ühiskonna ja kodu seatud piire.“4 Kas noorte õpirändeprojektid ei paku võimaluseakent neile, keda see igatsus kimbutab? Lihtsalt minge kuhugi. Projektid pakuvad võimalust muuta „võõras tuttavaks ja tuttav võõraks“.5 Sehnsucht ja Fernweh on kaks olulist ning võimalik, et ka alahinnatud põhjust, miks minna välismaale õpirändeprogrammi abil.

Pärast külma sõja lõppu ja Euroopa ajaloolist taasühinemist kuulsid noored üle kogu mandri kutset kasutada reisimisvõimalusi. Nad said nüüd vabalt minna kohtadesse, kuhu varem ei pääsenud, ja kohtuda ühiseid vaateid jagavate (või vastupidi) noorte inimestega riikidest, kus räägitakse teisi keeli.

Siiski ei ole see olnud kunagi nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Võtame kasvõi Moldova, kus keskmine kuupalk on 181 eurot, või Ungari, kus see on 503 eurot. Isegi kui keeruline viisa taotlemise protsess, mis varem tegi noortel reisimise peaaegu võimatuks, on paljudes riikides kaotatud (mõnes riigis siiski endiselt õudusunenägusid tekitav, sh Türgi, mis on Euroopas üks suurima noorte arvuga riike), on liikumine endiselt raskendatud.

Allikas: ajakiri Coyote

See on koht, kus hakkavad rolli mängima korraldatud õpirändeprojektid, nagu noortevahetus või vabatahtlik teenistus. Need pakuvad võimalust taskukohaselt reisida. Need annavad reisimiseks ka eesmärgi: noored ei veeda oma aega välismaal mitte tarbides, vaid hoopis midagi tootes. Peale selle pakuvad korraldatavad õpirändeprojektid mugavat keskkonda, kus noored saavad keskenduda teatud teemale ja mitte lihtsalt argipäevasele ellujäämisele (ette on nähtud kindel tegevusprogramm, toitlustus ja majutus, rühmasisesteks otsusteks on olemas paikapandud mehhanismid jne). Lisaks kõigele muule on õpirändeprogrammis soodustatud ka sotsiaalne läbikäimine (vähemalt alguses). Rühmavahetuste puhul korraldatakse nime- ja tutvumismänge, pidusid ning ergutusharjutusi. Võrreldes koolides kasutatava formaalse õppega on õpirände ajal rõhk peamiselt mitteformaalsel ja mitteametlikul õppimisel ning noored saavad aktiivselt kontrollida oma õpiprotsessi. Selle asemel, et õppimist noortele peale suruda, läbivad nad õppe vabatahtlikult. Kõik see kõlab hästi ja üldiselt see nii ka on. Kui noored tunnevad omal nahal, kuidas saab sellises keskkonnas tööd teha, siis on hiljem sellest raske loobuda. Seetõttu on laialt levinud nn elukutselised osalejad, kes hüppavad ühest projektist järgmisse, olles alati kõige aktiivsemad. Nad lihtsalt ei suuda sellest keskkonnast lahkuda.

Allikas: ajakiri Coyote

Kosmosereisi üks kõige ohtlikumaid hetki on Maale naastes atmosfääri sisenemine. See on ka ulmefilmides populaarne teema: kosmoselaev või -süstik rappub ja vappub. See hõõgub punaselt kuumuse tõttu ning peategelased karjuvad ja vannuvad. Äkitselt on kõik läbi: tegelased vaatavad aknast välja ning neid tervitavad hämmastavalt sinine taevas ja pilved. See on väga oluline temaatiline hetk, mis sümboliseerib seda, et reisi tundmatu osa on läbi. Oled jõudnud koju, oled turvaliselt tagasi.

Õpirändeprogrammist naasmine võib olla sarnane kogemus. Mida pikem õpirändeprojekt, seda raskem on pöörduda tagasi oma eelmisesse ellu. Kõik vabatahtlikega tegelevad noorsootöötajad teavad, millal silmas pidada naasmiseelset masendust. Kui projekti lõpp läheneb, siis hakkavad vabatahtlikud muretsema ja muutuvad kurvameelseks – koju tagasi minemise tõttu. See on päris mõistetav, sest kui olete juba välismaal, siis teate, et kodu on alati ootel. Kui midagi läheb õpirändeprojektis valesti, siis saab alati koju tagasi minna. Mida teha aga siis, kui kodus on midagi valesti? See on põhjus, miks enamik EVT vabatahtlikest püüab oma aega välismaal pikendada või soovib uude vastuvõtvasse riiki isegi elama jääda.6

Naasmise sündroom viitab ka vajadusele arendada välja ja juurutada õpirändeprojektide järgseid tegevusi ning koolitusi. Hästi juhitud rahvusvahelistes äriühingutes tegeletakse tööellu naasmisega pärast välismaal viibimist. Selleks valmistutakse eraldi, kuna see õrn protsess on kogu õpirändeprojekti kogemuse oluline osa. Õpirändeprojekti järgne koolitus mitte ainult ei võimaldaks osalejatel taas sisse elada, vaid aitaks neil ka oma uusi oskusi paremini tunnetada.

Allikas: ajakiri Coyote

Kokkuvõttes pakuvad õpirändeprojektid noortele võimalusi võtta midagi ette, kui nad soovivad muuta oma elurütmi ja asukohta. Vedanud on nendel noortel, kellel on projektides osalemiseks vajalik teave ning aeg ja vahendid olemas. Miljonid noored kahjuks isegi ei tea, et neil on võimalus õpirändest osa saada, ning nad kannatavad endiselt eluraskuste pärast ükskõik kus nad siis ka pole, püüdes võidelda oma Fernweh‘ga. Alles siis, kui need noored tunnevad, et neil on õigus „põgeneda oma reaalsusest“ (mis juhuslikult arendab ka väärtuslikke oskusi), võib öelda, et noorte õpirändeprogrammid on oma eesmärgid täitnud.

Artikkel on tõlgitud ingliskeelsest originaaltekstist, mis ilmus noortevaldkonna ajakirja Coyote 24. numbris.

Viited:

  1. Euroopa Noored, mõju-uuring (Research-based Analysis and Monitoring of the Youth in Action Programme), mida korraldavad programmi Erasmus+: Euroopa Noored riiklikud agentuurid 29 Euroopa riigis http://www.researchyouth.net/publications/
  1. Euroopa noorteraport 2015, kättesaadav: http://ec.europa.eu/youth/policy/implementation/report_en.htm, 28.11.2015
  2. Talia Gutin, „Fernweh“. Kättesaadav: www.fernwey.com/fernweh/, 14.11.2015.
  3. Ibid.
  4. Megan Melissa Machamer, „Making the strange familiar and the familiar strange: Stepping into the shoes of an ethnographer“. Kättesaadav: http://peepsforum.com/making-strange-familiar/, 29.12.2015.
  5. Euroopa vabatahtliku teenistuse uurimisprojekti „EVS Competences for Employability“ täieliku aruande leiate aadressilt: www.salto-youth.net/rc/inclusion/inclusiontraining/PastInclusionCourses/evsskillsandemployability, 14.11.2015.