Avatud uste aastad huvihariduses

Autor: Marit Kannelmäe-Keerts

Eelmise aasta lõpus nägin Facebooki  seinal mitmeid kordi postitusi TEDx kõnest, mille pidas 13-aastane USA noormees Logan LaPlante, kes omandab haridust väljaspool formaalset haridussüsteemi. „Noored soovivad olla õnnelikud, terved, õppida ja elada turvalises keskkonnas ning olla armastatud sellistena nagu nad on“, oli üks tõdemus, mis mulle kõnest kõlama jäi. Logani tahab olla suureks saades õnnelik.

Tema lugu kuulates sain aru, et enamik tegevusi, mille abil Logan õpib ja elu kogeb, võivad olla näited ka Eesti huviharidusest. Noored saavad huvihariduse kaudu eluks vajalikke pädevusi nagu loovus, julgus, koostöö- ja probleemilahendusoskus, teadmised tervislikest eluviisidest, praktilised kogemused eri valdkondadest, sotsiaalsed oskused. Eesti huviharidus on laiaulatuslik, kvaliteetne ja võimaldab suuremal või vähemal määral kõike ülesloetut. Seda aga mitte kõigile noortele. Tihti jääb huvitegevus kättesaamatuks just neile, kes seda väga vajaksid. Takistuseks  on nii perekondlikud kui  majanduslikud võimalused, aga ka huvitegevuse kvaliteet, sisu ja kättesaadavus noore kodukohas.

Kümnendik jääb kõrvale

Statistikaameti kogumiku „Laste heaolu“ (2013) andmetel  jääb ligikaudu kümnendik lastest kõrvale nii huviharidusest, huvitegevusest kui ka kõigist muudest noorsootöö tegevustest. Lapsevanemad toovad peamise põhjusena välja piiratud rahalised võimalused. Vaid 16 protsenti lapsevanematest saab lubada oma lapsel osaleda talle meelepärastes huvitegevustes. Ka statistikakogumik „Eesti piirkondlik areng 2012“ toob välja, et vaeste perede lapsed käivad huviringides vähem. Kui 2005. aastal käis kõigi perede lapsi ligi üheksa protsendi võrra rohkem huviringides kui suhtelises vaesuses perede lapsi, siis majanduse kõrgaegadel oli vahe pea olematu (3 protsenti) ning 2010. aastaks oli vastav lõhe kasvanud absoluutses vaesuses perede laste puhul 14 protsendini. Määravaks on samuti asjaolu, kas peres peetakse lapse huvihariduses osalemist temale vajalikuks ja väärtuslikuks tegevuseks.

Kui pere majanduslik olukord takistuseks ei ole, võib osalemisele piirid seada noore elukoht. Võrreldes maa- ja linnalaste huviringides käimist, siis on näha linnalaste suhteliselt aktiivsemat huvitegevuses osalemisest. Linnades on huvikoolide ja –tegevuste hulk suurem,  transpordiprobleemid on väiksemad.  Seda, et raha pole maanoortele ainukeseks mureks, kinnitab teadmine, et tasuta huvitegevuse võimalust pakutakse maapiirkondades ning väiksemates linnades sagedamini kui suuremates linnades. Maal elavad lapsed tihtipeale ei teagi, millised tegevused neile meeldida võiksid, sest kodu lähedal huviringe ei ole ning raha ja/või transpordi puudumise tõttu pole  võimalik kaugemale sõita. Peeter Taim, Tantukooli JJ Street juhataja, kinnitab eelnevat „Ilma erinevaid noorsoouuringuid lugematagi on selge, et ääremaadel asuvate omavalitsuste noored on ebasoodsamas seisus, mis puudutab huvitegevuse – kättesaadavust. Suurte linnade noortel on huvitegevuse osas vaat, et ülepakkumine.“ Puuetega noorte jaoks on ligipääsetavuse küsimus veelgi laiem. Nende jaoks võib saada takistuseks nii ligipääs huviharidust pakkuvasse hoonesse kui ka juhendajate pädevused või valmisolek.

Valdkonna tugevus on ka selle nõrkus

Huviharidus on üks noorsootöö valdkond, mis on pikalt püsinud ja väärtustab traditsiooni. Selles peitub valdkonna tugevus, aga ka nõrkus. Tugevuseks on oma alal professionaalsed õpetajad ja  traditsiooniliste tegevuste laialdane pakkumine ja tase. Uute noorte ja tegevuste kaasamine tähendaks aga palju lisatööd ja mitmete asjade ümbermõtlemist.

EMP programmi „Riskilapsed- ja noored“ taotlusvooru kaudu pakuti noortevaldkonnale võimalus proovida ja kinnitada, et huviharidus on uuteks sihtgruppideks ja mõtteviisiks valmis. Takistuste vähendamiseks on oluline huvitegevuse tänaseid piire laiendada nii teemade, meetodite kui ka sihtgruppide suunal. SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo poolt ellu kutsutud projekti „Huvikoolide kaasamise ja arengu programm“ eesmärgiks on muuta huvihariduse ja –tegevuse võimalused noortele kättesaadavamaks läbi uute meetodite, osalustingimuste- ja võimaluste parandamise ning juhendajate pädevuse arengu. Ehk luua toimivad lahendused riskinoorte süsteemseks kaasamiseks ja osalemiseks huvihariduses.

Arenguprogramm esipilt

 

Pärnu linnavalitsuse noorsoonõunik Reine Tapp ütleb, et Pärnu jätkab antud programmi toel juba varem alustatut: „Soovime, et senine praktika laieneks, areneks ja muutuks kvaliteetsemaks. Riskilapsi ja noori on tugispetsialistide poolt jätkuvalt toetatud ja mitmed noored on jõudnud ka huvikoolide tavagruppidesse. Eesmärk on, et paraneksid nii teoreetilised kui praktilised teadmised. Huvikoolide juhendajad tunnevad peale programmi läbimist enesekindlust ja julgust ning soovi ja tahet riskinoortega tegeleda“

Esmalt on õiglane töötada selle nimel, et anda kõigile noortele võrdne võimalus osaleda noorsootöös ja saada mitteformaalse õppimise kogemus, mis võimaldab neil avastada ja realiseerida enda tugevusi ja potentsiaali. Teisalt on riskinoorte kaasamine vajalik ka seetõttu, et noored õpiksid ja tahaksid tulevikus ka ühiskonnas panustada, mitte sattuda tarbija rolli. Töötada sellega täna, on ühiskonnale mitmeid kordi odavam lahendus, kui probleemiga hiljem silmitsi seista.

Noorte juurdepääsu huvihariduse võimalustele tuleb suurendada, pakkudes huviringe tasuta või leida lahendusi transpordi korraldamiseks ja kulude katmiseks noortele, kes seda vajavad. Äärealade noorte jaoks on vajalik luua tingimusi, mis võimaldavad neil proovida oma huvisid ja leida endale sobilik tegevus hoolimata sellest, kas kodukohas on huvitegevust pakkuv asutus või mitte. Vajalik on leida lahendusi, mis ei ole seotud ühe hoone või  grupiga, vaid arvestavad noorte huve ja kasutavad tehnoloogia pakutavaid võimalusi.

Andekus võib avalduda  tegevuse käigus

Vähendama peab eelarvamust, et huvitegevus on neile, kes soovivad sel erialal karjääri teha või on juba eelnevalt andekad. Huvikoolide uksed peaksid olema avatud ka asjaarmastajatele ja neile, kes veel otsivad meelepärast huvi. Huvitegevusega liitumiseks ei ole vaja eelnevaid silmapaistvaid tulemusi. Andekus võib avalduda  tegevuse käigus. Seda enam, et huvitegevus annab palju muud kui ainult konkreetse valdkonna oskusi.

Põhjuseid, miks noored huvitegevuses ei osale ja lahendused, kuidas neile osalemisvõimalused leida, on individuaalsed. Loodame, et järgmine kaks aastat pakub mõjuvaid tõestusi, kuidas huvitegevus saab olla avatud kõigile noortele.

Projekti HUKK-AP partneriteks on Pärnu LV, MTÜ VitaTiim, Tartu LV, MTÜ Urban Style, Evrópa unga fólksins Islandilt ja “Noorte Tööhõive Tehnoloogiate Keskus” Venemaalt