Marju Lauristin: Noorte rahvusvaheline kogemus on eelduseks Eesti edule

Marju Lauristin: Noorte rahvusvaheline kogemus on eelduseks Eesti edule

Euroopa Noortenädalal käis SA Archimedes Noorteagentuur külas Brüsselis, et uurida tuntud ühiskonnateadlaselt, kauaaegselt kommunikatsiooniõppejõult ja praeguselt Euroopa Parlamendi liikmelt  Marju Lauristinilt noorte tööturu olukorra, konkurentsivõime ja rahvusvahelise kogemuste mõju kohta noortele.

Noorte töötus Euroopas on väga suur probleem ulatudes mõnedes riikides drastilise 40%ni (nt Hispaania, Kreeka). Keskmiselt Euroopas on noorte hulgas töötuid ligi 25%, samas kui üldine töötuse määr on ca 11%. Millest selline olukord tekkinud on? Miks on noored võrreldes teiste eagruppidega nii ebavõrdses seisus?

Seal on tegelikult mitmeid eri põhjuseid. Hakkaks sellest peale, et statistikas võetakse arvesse ka 15-aastased. Seega on vanusepiir liiga madal ja peaks vaatama täpsemalt erinevaid noorte rühmi. Aga lisaks on  kahetsusväärselt suur hulk noori, kes ei leia pärast koolist välja kukkumist või kooli lõpetamise järel endale tööturul kohta. Üks põhjus on see, et nad ei ole õppinud seda, mida tööturul vaja on ning loonud endale ebareaalseid unistusi. Teine pool on see, et kui kriisi ajal töökohad kadusid, läks konkurents tööturul läks väga tihedaks. Osades maades lasti palju noori lahti ning kuna vanemad ja keskealised hoidsid oma kohtadest rohkem kinni, ei jäänudki vabu kohti palju üle. Ja neid ei ole praegu ka. Väga paljudes maades, Lõuna –Euroopas näiteks, kriis jätkub.

Samas riikides, mis kriisist kiiremini ja otsustavamalt üle said, on tööpuudus langenud ja Eestis noorte tööpuudus ei ole niiväga kõrge. See on praegu 15% juures, mis on kõrgem kui keskmine, aga  kriisi ajal oli see number 27%. Siis oli tõepoolest noortel inimestel hirmus raske töökohta leida. Praegu tundub, et on isegi valdkondi, kus noori otsitakse tikutulega taga ja pigem on probleem selles, et noorte ettevalmistus ei sobi.

Siin ongi see igavene teema, kuidas panna haridus ja tööturg omavahel paremini suhtlema. Probleem on tegelikult mõlemapoolne. See on vastastikune töö ettevõtjate ja tööturu ning koolihariduse ja noorte endi hoiakutega. Just tööturu osapoolte vastastikune lõimimine peaks olema praegu teema number üks.

Mida peaks õppima tulevane noor, et mitte tunda hirmu töötuksjäämise ees?

Kindlasti IT-sektor, kes on öelnud, et kui oleks vastava ettevalmistusega noori, palkaksid nad kohe tuhatkond töötajat. Üks prioriteet üle Euroopa on ühine digitaalteenuste turg. Eesti on siin muuseas eestvedaja. Digiteenuseid on ju väga palju erinevaid. Neid tuleb juurde ja  praegused arenevad edasi ning siin võiksid justnimelt noored, kes on arvutimaailmas väga osavad, olla võimelised välja mõtlema, mis seal digiteenuste hulgas võiks olla. Kasvõi sõprade pundiga asutada oma firma ja sealt võib välja kasvada midagi väga suurt. Ka Skype näiteks tekkis niimoodi.  Aga veel on väga palju erialasid. Näiteks  puidutöötlus ja sellega seonduv – ehitus, mööbli valmistamine jms on arenev ala. Puidutööstustel läheb praegu keskmisest märksa paremini, aga ka sinna ei leita noori töötajaid juurde.

Ja siis on ju veel teenindus näiteks. Juurde võiks tekkida rohkem personaalsemat laadi teenuseid: väikestest kohvipoodidest kuni kasvõi ehete valmistamiseni välja. Loominguliselt mõtlev noor inimene, kes ei saa minna ülikooli või ei taha õppida massieriala, võib leida endale erinevaid võimalusi.

Mida noored peaksid tegema, et olla rahvusvahelisel tööturul konkurentsivõimelised?

Eesti noortel läheb rahvusvaheliselt tööturul üldiselt väga hästi. Meie noortel on mitmed eelised. Esiteks oskavad meie noored hästi inglise keelt, mida kõik noored sugugi ei oska. Puutun siin Belgias või Strasbourgis kokku teenindajatega, kes peale prantsuse keele mitte ühtegi teist keelt ei valda. Usun, et nendes maades oleks väga kasu meie noortest, kes välisturistidega suheldes räägivad mitut keelt. Seega  on keelteoskus kindlasti on väga suur asi. Teiseks jällegi see, et  meie noored tunnevad ennast arvutimaailmas väga kodus. See on ka oskus, mida hinnatakse. Kolmandaks on noored, kes välismaale lähevad,  väga südid ja pealehakkajad. Uuringud näitavad, et need noored, kes lähevad välismaale õppima ja tagasi tulevad, on positiivse suhtumisega iseendasse ja oma elu võimalustesse. Isegi kui kohe ei lähe väga hästi. Sellist elujulgust on hirmsasti vaja.

Kas Eesti noortel on  positiivset eneseusku ja julgust?

Laias laastus jagunevad noored kahte gruppi – need, kellel on või kes on võimelised seda leidma, ning need, kes on end täielikult laokile lasknud või kes saaksid, kui tahaksid, aga neil puudub

eneseusk. Noored vajavad julgustust ja tuge. Arvan, et just koolis peaks kõiki noori treenima mitte alla andma ja mitte leppima keskpärasega. Õpetama iseenda seest seda paremat võimalust ja tulemust otsima. Koolis peaks juba esimesest klassist peale pakkuma noorele tunnet,  et kui ta ühes asjas pole kõige tugevam, on ta teises asjas jälle väga hea. Et tal oleks edukogemus ja kui midagi läks halvasti, pole ka viga. Saab uuesti alustada või midagi muud teha. Peaasi, et ei oleks niisugust ebaõnnestumise hoiakut.

Isegi väga edukad noored, kellel on elus läinud kõik hästi, peaksid olema valmis selleks, et alati tuleb elus ette asju, mis nii hästi ei lähe. Neile tuleks õpetada, et kõik ei ole läbi, kui asjad ei lähe plaanipäraselt, vaid julgust uuesti alustada, iseennast peeglist vaadata ja mõelda:  kui mul see asi ei läinud, mis mulle siis tegelikult sobib, mida ma tegelikult tahan? Noortele on vaja õpetada julgust teha  kannapööret.  Need on väga tähtsad asjad.

Kas  noore rahvusvaheline kogemus võiks anda eelise tööturul ja miks see peaks eelise andma?

Sõltub tööandjast. Targa tööandja puhul kindlasti annab. Tark tööandja kindlasti hindab inimeses seda, et ta on näinud, kuidas mujal maailmas asju tehakse, et ta oskab rahvusvahelises keskkonnas toime tulla ja seetõttu oma keeleoskust paremini rakendada. Rahvusvahelise kogemusega noorel on ideid, tal on võrdlusvõimalus, ta on kriitiline. Ta ei vaata kõike Eestis kui maailma parimat, vaid ütleb, et  mujal tehti teistmoodi ja seal pakuti midagi sellist ja me võiksime ka niimoodi teha. See on kindlasti väga suur varandus tööandjale, kui niisugune noor tuleb.

Mida noore rahvusvaheline kogemus veel võiks juurde anda?

Noored, kes on tõesti omapäi välismaale läinud ja seal hakkama saanud ja suhelnud erinevatest kultuuridest pärit inimestega, toovad Eestisse tagasi tulles kaasa väga suure varanduse. Nad on hoopis rohkem avatud, nad on rohkem harjunud nägema ennast ja Eestit kõrvalt. Nad on harjunud suhtlema inimestega, kes tulevad hoopis teistsugustest koolidest, teistsugustest kultuuridest. Just see avatus, mis nad kaasa toovad, suurem võimekus ennast ja Eestit lahti seletada ja luua kontakte erinevatest rahvustest inimestega, kasvõi näiteks klientidega, see on ju väga suur asi! Me tahame ju kangesti, et meie kasvõi needsamad digital teenused pälviksid kogu maailmas kõrge hinnangu. Me tahame, et tahetaks Eestisse tulla ja meie kaupa ja teenuseid osta. Sellega peaks ju kaasnema see, et me suudame suhelda klientidega, kes on teistest maadest, teistest rahvustest ja kultuuridest pärit. Noorte rahvusvaheline kogemus on väga tähtis Eesti rahvusvaheliseks arenguks ja avatuseks.

Kultuuride segunemine, rahvusvahelisus ning sallivus teistest kultuuridest inimeste suhtes on praegu väga aktuaalne teema Eestis…

See on kogu Euroopas aktuaalne teema. Ei ole mõtet kangesti karta, et Eestisse hakkab tulema tohutul hulgal teistsuguse tausta ja nahavärviga inimesi. Vaadates meie väiksust, majandusarengut, rahvastiku koosseisu jms, on selge, et nende tulijate arv jääb ehk mõnesaja kanti. Võib-olla jõuab tuhande inimeseni, aga see ei ole teema, mille pärast peaksime muretsema. Need inimesed, kes jõuavad Itaalia randa, on paljuski haritud inimesed. Nad tulevadki siia seepärast, et nad tunnevad, et neil ei ole Aafrika mandril mingisugust tulevikku. Nad tahavad oma lapsi päästa nende koleduste eest, mis seal toimuvad, ja nad otsivad endale väärikat kohta Euroopa ühiskonnas. Tegelikult on meie probleem see, et tulevikus vajame neid palju rohkem, kuna meilgi tekib tööturule mõningaid auke.

Ma usun, et Eesti saaks paarisaja Aafrika põgenikuga väga hästi hakkama. Muidugi ei tohiks neid sulgeda ühte masendavasse suunda, vaid kui näiteks Tartus oleks kümmekond sellist peret ja Viljandi suuruses linnas kaks-kolm, Tallinna linnajagudes kokku sadakond, siis nad ei too ohtu, vaid rõõmu nende inimeste aitamisest ja teistsuguste inimeste elust osa saamisest. Loomulikult peaksid siis kohalikud vabatahtlikud  aitama nendel põgenikel sobituda Eesti eluga.

Mina näengi siin just noortele suurt väljakutset, Euroopa noortele üleüldse. Põgenike teema tõstsid paljuski üles just noored vabatahtlikud, kes nendega tegelema  hakkasid. Noortele on osavõtlik suhtumine väga omane. Ma leian, et noored võiksid koonduda ja minna vabatahtlikult appi Itaaliasse põgenikega tegelema. Isiklikud kogemused ja kontaktid aitaksid hajutada hirmusid ning luua pinda tegelikule, mitte retoorilisele solidaarsusele. Me suutsime “Teeme ära” teha ülemaailmseks. See võiks olla järgmine “Teeme ära”.

 

Intervjuu viis läbi ja toimetas Evelin Koppel.