Jäta navigatsioon vahele

Teksti suurus

Kontrastsus

×

Angela vabatahtliku lugu: Hispaanias kasvasin eurooplaseks

Angela käis november 2019-mai 2020 vabatahtlikuks projektis “Youth Mobility and Technological Culture in Majadahonda 2019”. Eestist oli talle toeks saatev organisatsioon Continuous Action. Koroonakriisi puhkedes jäi Angela küll kohapeale, kuid naasis Eestisse siiski pisut enne oma projekti ametlikku lõppu. Viimaseid ülesandeid vabatahtlikuna täitis ta veebi vahendusel, andes Hispaania noortele keeletunde. Oma loo pani ta kirja värskelt koju Ida-Virumaale saabununa. 

Olen ikka arvanud, et kui päriselt elada, luua ja julgeda unistusi ellu viia, mahub ühe elu sisse justkui mitu ning oma mugavustsoonist välja astudes õpib kõige rohkem. Täna aga, pea seitse kuud peale oma vabatahtliku teenistuse alustamist, imestan ikkagi pisut. Imestan selle üle, et päriselt nii lühikese ajaga Euroopast, inimestest enda ümber, noorsootööst ja endast nii palju teada olen saanud. Õppinud, kogenud ja hakanud tahtma kogeda ja avastada veel rohkemgi.

Vaadates tagasi, millal unistus sedasi välismaale vabatahtlikuks minna, alguse sai, leian end koduse Maidla Noortekeskuse seinte vahel, kust aastaid noored teistest riikidest, kultuuritaustaga ning igaüks oma annete ja teadmistega on mu kogukonna ja noorte elu rikastanud. Noormehed Portugalist, Prantsusmaalt, Itaaliast, Poolast ja neiud Saksamaalt, Ungarist ja Austriast. See näis mulle juba teismeeas kui üks kõige erilisemaid ja samas nii loomulik ettevõtmine. Miks ma ei peakski minema ja sama tegema ühel ilusal päeval?

Minekusoovi kõrval kasvas ka teadmine, et valdkond, kus end võõras kultuuris ja keelekeskkonnas proovile võiks panna, võiks ideaalis olla noortevaldkond. Nii ka läks.

Seitse aastat unistamist, plaanimist, plaanide ümbermuutmist ja otsustamist. Aeg, mis tohutult pikk ja samas kui silmapilk. Noortevaldkonnast oli 2019. aasta alguseks saanud mu igapäev, kirg, rõõm ja viis, kuidas kodukanti panustada. Teadsin, et nüüd võin panustada ka kusagil kaugemal. Euroopa kaarti vaadates oleks saanud veel kaugemale minna vaid mõned sajad kilomeetrid. 16. novembril 2019 maandus lennuk pehmelt Madridis ja ma kinnitasin endale nädalaid, kuni uskuma hakkasin, et nüüd elangi siin. Elan ja panustan siin.

Töötades Madridi lähistel Majadahonda linnakese noortekeskuses, õpetades noortele inglise keelt ja jagades rahvusvahelist noorteinfot, tundsin iga päev seinast-seina emotsioone, äratundmisi ja samas korraga kõike uut. Sain enda kohta teada seda, et usaldan end isegi rohkem, kui arvasin. Sain tõestust sellele, kuidas tahan noortega töötada ka edaspidi, kuidas end harida just nimelt noorteinfo ja rahvusvahelise noorsootöö alal. Sain tõestust sellele, et elus ei saa kunagi olla kõigeks valmis, nii, nagu pole elu ega ma  ise kunagi lõpuni valmis. Ja see ongi nii põnev, väärt avastamist, proovimist, riskimist.

Tundsin end uues keelekeskkonnas võõrana, iga õpitud uue sõnaga aga rohkem osana kogukonnast. Igas olukorras, kus ei pidanud enam inglise keelt kasutama, olin õnne tipul ja veendusin ehedalt võõrkeelte olulisuses ja väärtuses, selles, kuidas keel ühendab ning tekitab kuuluvustunde.

Sain teada, et tegelikult ma lõpuni ei teadnud, mida soovin ja mida saan teada, kui räägin sellest, kuidas tahan tundma õppida uut kultuuri. Küll aga sain Hispaaniat ja tema inimesi, igapäeva, võlu, valu, kurbust ja rõõme kogeda omal nahal ning olen selle eest lõpuni tänulik.

Tundsin ehedalt, kuidas teised vabatahtlikud üle Euroopa saavad hetkega sinu inimesteks, kuna teil on ühine märgisüsteem. Teid kannavad sarnased rõõmud, mured, seiklused, sekeldused. Teistest noortest Soomest, Saksamaalt ja Itaaliast saidki seetõttu kõige suuremad toetajad ja sõbrad.

Veendusin, kui palju on ja alati saab teistelt inimestelt õppida. Mida teha, mida mitte teha. Seda nii isiklikus kui tööalases elus. Tundsin, kuis tahan Hispaaniast kaasa võtta nende töökultuurile omast rahulikkust ja teadmist, et kui täna ei jõua, on homme ka päev. Teisalt, neile Eesti e-riiki natuke vastu anda, et elu sujuks ladusamalt. Õppisin hindama Eesti väiksust, kiirust ja sihikindlust. Õppisin hindama Euroopat, selle ühtaegu suure ja väikese paiga võlu ja kultuuride kirjusust, võimalusi end harida, teises riigis töötada, reisida. Õppisin hindama ja tundsin ehedalt, kuis kuulun siia. Polegi oluline, kus elades. Hispaanias, Eestis või mõnes kolmandas Euroopa riigis, tean, et mul on siin millele toetuda, millesse uskuda ning millesse panustada.

Angela Tikoft

See ei ole veel kõik – Angela pidas oma teenistuse jooksul blogi. Samas projektis tegutsenud Soome vabatahtlikuga koos pidasid nad Instagrami, blogi ja tegid isegi podcasti! Kuulamist, vaatamist ja avastamist jagub!

Kui sinagi tunned huvi vabatahtlikus teenistuses osalemise vastu, siis alusta oma tuleviku kujundamist siit:
Kuidas minna vabatahtlikuks?