Jäta navigatsioon vahele

Teksti suurus

Kontrastsus

×

Heleni vabatahtliku lugu: sain julguse minna elus edasi veel suuremate plaanidega

Oma vabatahtliku töö kogemust jagas Helen Puistaja (34). Sellest on küll juba viis aastat möödas, aga positiivsed tagajärjed on siiamaani kestvad. Mis ajendas teda oma mugavustsoonist väljuma ja kuidas see ülejäänud elu on mõjutanud, kirjeldas ta lühikeses vestluses meie praktikandiga. Heleni saatvaks organisatsiooniks oli Eesti Trüki- ja Paberimuuseum (TYPA) ja Saksamaal tegutses ta Bucholzi külas asutuses LandKunstLeben.

Aga alustame algusest, kuidas vabatahtliku teenistuseni jõudsid?

Mõte vabatahtlikuks minna oli mul juba enne otsust aastaid tagasi. Lihtsalt soovisin ennast mugavustsoonist välja rebida ja 2014. aastaks olin ennast oma päristööl kahjuks juba sinnamaani töötanud, et seda annab kirjeldada ainult läbipõlemisena. See andis viimase tõuke, et plaanid liikumisse saada.

Kuna saksa keel oli juba suus, siis hakkasin sihilikult otsima projekte, mis oleksid saksa keeleruumis. Kandideerisin paljudesse kohtadesse, kuid osade puhul ei sobinud väga teenistuse alguse ajad või ei saanud hästi ühendust programmi korraldajatega. Aga valitud asutus, LandKunstLeben (MaaKunstElu) sattus olema ideaalne kombinatsioon kahest mu enda huvist: kunst ja keskkond.

Millega sinu vabatahtliku projektibaas tegeles?

Huh,hea oleks kui nad ise oleks ka selgelt suutnud seda kirjeldada 😊. Aga põhimõtteliselt oli tegu maapiirkonnas toimetava ühendusega, mis tegeles nii öelda kunsti maakohta toomisega, korraldades kunstinäitusi ja töötubasid. Teine suur osa keskuse tööst oli aed – selle harimine otsast lõpuni ja loovalt. Seal kasvatasime kõike head, lilledest söödavani.

 

 

Kas sul oli eelnev kogemuse nendest valdkondades olemas?
Kunstikorraldusega olin tuttav, Tartus pidasin enne kontoritööle minekut galeriid. Aiandus oli aga minu jaoks täiesti uus valdkond, millest õppisin kindlasti kõige rohkem. Kuigi nüüd Eestimaal katsetused selles vallas pole väga välja tulnud, sest kliima on ikkagi täiesti erinev. Samal ajal kui meie saame siin midagi mulda panna, korjavad nemad seal juba esimest saaki. Kui ma jaanuaris kohale jõudsin, siis sai ka esimene tervitusõhtusöök otse aiast korjatud

.Aed enne.Ja aed pärast

Milline oli töökorraldus?
Korraldajad jagasid ülesandeid vastavalt vabatahtlike taustale. Kuna mina olin kunsti ja kujundusega kokku puutunud, siis korraldasin teenistuse jooksul kaks kunstinäitust ja kujundasin aias toimunud ürituste plakateid ja flaiereid. Kaks korraldatud näitust võib öelda, olid mõnes mõttes kahekordne „maaletoomine“. Esiteks tõid korraldatud näitused kunsti maale ja teiseks veel tõime sisse Eesti kunsti. Esimene näitus oli põhiliselt noorte Eesti kunstnike näitus, esindatud oli umbes kuus kunstnikku ja disainerit oma töödega. Teine näitus oli Eesti Trüki- ja Paberimuuseumi trükiste ja käsitöömärkmike näitus-müük.
Aiahooajal toimis elu aiaharimise ümber. Hommikul töötasime neli tundi aias, kõik sai tehtud algusest lõpuni ise: istutamine, hooldamine, saagikorje. See oli kindlasti rikastav kogemus, õppisin armastama aiandust kui meditatiivset tegevust ja muskli kasvatajat.

Tükike Eesti disaini Saksa väikelinnas.Helenil õnnestus Eesti kunstnik tuua Saksa külla kunsti tegema.

Mis on kõige väärtuslikumad õppetunnid või kogemused, mis teenistusest kaasa võtsid?
See nimekiri on kindlasti pikk, aga põhiline on kindlasti asjaolu, et tagasi tulnud sain julguse võtta ette samme, mida ehk niisama poleks ette võtnud. Kodumaale naastes otsustasin ellu viia oma unistuse: avada elustiilipoe, millest sel hetkel ehk Eestis puudus oli. Kuna vabatahtliku teenistuse jooksul sai minust kui taimetoitlasest vegan, võtsin ette projekti avada jätkusuutlikkuse ja veganluse alustel toimetava poe, nimeks sai Slow. Suuresti võlgnen julguse seda avada just vabatahtlikule teenistusele, kuna olin saanud juba tunda, milline on elu väljaspool igapäevarutiini. Õppida, uurida ja kogeda pidevalt ja kindlasti kohaneda.
Kohapeal kohtusin ka meeletult inspireerivate inimestega. Kunstikeskust juhatasid Kristine, kes tegeles kunsti poolega ja Arne, kes oli aiavõlur. Nende elutööd nähes sain motivatsiooni ka enda kirega alustada ja nagu nad ütlevad, kõik muu on juba ajalugu.
Ja noh, kolm tätoveeringut võtsin ka kaasa, kuna võimalust Saksamaa kunstnike juures ennast kaunistada ei saanud mitte ära kasutada.

Kui sinagi tunned huvi vabatahtlikus teenistuses osalemise vastu, siis alusta oma tuleviku kujundamist siit:
Kuidas minna vabatahtlikuks?