Noored seiklesid saarel
Noortekohtumine “Seiklus saarel”, juuli – oktoober 2019
Kui Narva Õpilasesinduste Nõukogu kutsus Tarvastu rollimängijaid ühist projekti läbi viima, ei osanud keegi meist arvata, et sellest saab nii rahutu, põnev ja erinevaid väljakutseid pakkuv elamus. Mis võlus juba ettevalmistaval kohtumisel, oli Pedassaar – paik, kuhu pidime kohtumise käigus oma tegevustega jõudma, on väike inimasustuseta saar põhjaranniku lähedal. Esimesed muljed – männid, kibuvitsad, rebased ja luiged, lõpmatult palju luiki. Ülesõiduks Salmistu sadamast kulus mootorpaadiga umbes 5 minutit.
Esimene kohtumine toimus augustikuus Narvas, et projektis osalevad noored hindaksid üksikul saarel toimuva laagriga seotud riske ja õpiksid vajalikke oskusi telgi ülespanekust kuni esmaabini välja. Grupid kohtusid esimest korda 18. augustil ja juba esimesest päevast peale ilmnesid teatud vastuolud. Mõlemad grupid olid moodustatud erinevatest koolidest pärit noortest, minu hoole all oli erinevas vanuses noori nii Viljandi- kui Võrumaalt, Tallinnast ja Pärnust. Vastaspoole noored olid enam-vähem ühevanused, aga käisid erinevates koolides. Selle pinnalt tekkisidki esimesed vastuolud. Narva noortele polnud sugugi meeltmööda tegutseda koos noorematega ja nad näitasid seda ka selgelt välja. Minu jaoks oli see noortejuhina esmakordne taoline kogemus, sest mina ise pigem eelistan erinevas vanuses noortest moodustatud gruppe – see distsiplineerib nooremaid ja annab vanematele võimaluse eeskujuks olla, hoides omakorda neid järje peal. Samuti puutusin esmakordselt kokku olukorraga, kus noored koos kokku lepitud reegleid nihutama ja õgvendama hakkasid, et ei peaks neist kinni pidama, olulisim neist öörahu kellaaeg. Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata. Teise päeva hommikul, kui mindi päevapikkusele praktilisele õppusele, kuidas saarel ellu jääda, oli osa noortest magamata ja tundis ennast halvasti. See väljendus soovimatuses planeeritud tegevusi kaasa teha ja lõppes päris inetu käitumisega programmi juhi suhtes.
Tuleb igati tunnustada Narva noortejuhte, kes tekkinud probleemiga kohe tegelema hakkasid, ei kartnud nõu ja abi küsida ning pühendasid probleem
setele noortele väga palju tähelepanu. Ülejäänud päevade jooksul laabus koos tegutsemine juba tunduvalt paremini, murekohaks jäid peamiselt keeleprobleemid, mille tõttu oli üksteisest vahel keeruline aru saada.
Septembri esimesel nädalal Pedassaarel toimunud telklaager õnnestus aga suurepäraselt. Saar võlus ära kõik osalejad. Muidugi, Narva meeskond oli läbi viinud ka väikese verevahetuse, sest ükski juht ei saa enda peale võtta vastutust alaealiste noorte eest, kes teatavad rõõmsalt, et pole kindlad, kas nad suudavad ohtlikus olukorras reeglitele alluda. Ilm enamasti soosis meid ja mitte ükski planeeritud tegevustest ei jäänud olude sunnil ära.
Toit valmistati lõkkel, elati telkides. Töötubades meisterdasime pehmikmõõku ja harjutasime m
õõgavõitlust, punusime viikingiaegseid paelu ja küpsetasime lõkkeleiba. Kahel päeval toimusid ka rollimängud – esimese mängu ajal kehastusid noored viikingiteks, kes tundmatule maale sattudes peavad seda uurima ning avastama, et kindlaks teha, kas tegemist on elamiseks sobiva alaga. Teises mängus, mis toimus järgmisel päeval, mängiti arheolooge, kes teevad kaevetöid kunagises viikingiasulas, kus hakkavad toimuma kummalised sündmused. Noored õpetasid üksteisele mitteformaalsete meetoditega vastamisi eesti ja vene keelt. Hoolimata ka kohatisest vihmast ja kogu laagrit korraks vapustanud puulõhkumisõnnetusest oli meeleolu reibas ja õhkkond väga meeldiv.
Oktoobrikuus kokkuvõtteid tehes oli meeldiv kuulda, et noored ise jäid projektis osalemisega rahule, hinnates uusi oskusi ja kogemusi, mida nad seal omandasid. Mulle endale tundus kõige suurema erinevusena asjaolu, et meie pool grupist oli rohkem tegutsemisele orienteeritud, Narva pool jälle arutlemisele ja analüüsile. Lõpptulemusena täiendasid need kaks poolt teineteist suurepäraselt. Enda jaoks pean saadud kogemust väga väärtuslikuks.
Aive Kaldra
MTÜ Mõõgavennad
Samal teemal 
