Jäta navigatsioon vahele

Teksti suurus

Kontrastsus

×

Noored vabatahtlikud Võrumaa lasteaias

Eesti lasteaedades võis esimesi Euroopa vabatahtlikke kohata juba 2000. aastate keskpaigas. Võru Punamütsikese lasteaias on vabatahtlikud tööl tänavu kolmandat aastat. Programm kestab üheksa kuud, septembrist juuni alguseni. Nii lapsed, õpetajad kui ka lapsevanemad on rahul.

Võru Punamütsikese lasteaia õppealajuhataja Tiia Must räägib, et kõigil kolmel aastal on olnud vabatahtlik sobitusrühmas, kus abikäsi on kõige rohkem vaja. Tänavu töötab seal Charlotte Clatot Prantsusmaalt. Ka teises koolieelikute rühmas on sel aastal ametis vabatahtlik – Shushanik Ghazaryan Armeeniast.

9-lasteaed1-250x166„Peamiselt liitusime Euroopa Noored programmiga põhjusel, et see on laste jaoks hariv ja arendav,” selgitab Tiia Must. „Laps õpib ju kogemusest. Me võime talle rääkida, et maailmas on eri rahvusi ja keeli, aga kuni ta seda ise kogenud pole, ei saa ta sellest aru. Aga kui tal on oma rühmas välismaalane, kes räägib teist keelt, õpetab see kogemus tal maailma laiemalt nägema.”

Tiia Must lisab, et projekt on kasulik ka vabatahtlikele endile. „Igaühel neist on võõrsile tulekuks oma põhjus, peamine on soov end proovile panna, uusi kogemusi saada, järele mõelda, mida elus edasi teha. Kindlasti aitab aasta kodust eemal muutuda iseseisvamaks ja paneb elu teise nurga alt nägema.”

Kontakt tekib mängides

Vabatahtlike tööaeg algab hommikul ja kestab laste magamaminekuni, sest valdav osa õppetööst toimub ennelõunasel ajal ning siis on rohkem inimesi vaja. Nad aitavad õpetajatel töövahendeid laudadele panna ja tegevusi läbi viia, mängivad, joonistavad, meisterdavad koos lastega, käivad nendega kaasas õues ja õppekäikudel, ning kui vaja, abistavad sõimerühma lapsi riidessepanekul.

Keele mitteoskamine õppealajuhataja sõnul suhtlemisel takistuseks pole, mängu käigus saab lastega lihtsalt kontakti. Lapsed on avatud ja suhtuvad asjadesse loomulikult, nad võtavad kas või käed-jalad appi, et end väljendada. „Nägin pealt, kuidas mängult sõideti maale: laps keeras rooli, välismaalasest noor istus tema kõrval, kõik jutud said räägitud.”

Prantslanna Charlotte tunnistab, et tema jaoks on töö lasteaias suur elumuutus. „Ma ei olnud varem lastega kuigi palju kokku puutunud. Kõige rohkem kartsingi alguses, kuidas ma eesti lastega hakkama saan, kui ma keelt ei oska, aga see tunne läks ruttu üle. Eestis ja Prantsusmaal on lapsed väga erinevad. Meie lapsed on lärmakamad ja käituvad vahel nagu väikesed kuningad, eesti lapsed on rahulikumad ja sõnakuulelikumad.” Neiu kavatseb pärast programmi lõppu mõneks ajaks Eestisse jääda, eesti keele ära õppida ja siin tööd leida. „Teine mõte on minna Rootsi ajalooõpetajaks õppima.”

Õpetaja Ester Petersoni sõnul laabub neil koostöö Charlotte’iga kenasti. „Charlotte on väga hea käega. Sõbrapäeva kaartide tegemist juhendaski tema, lõikas välja ja meisterdas koos lastega. Mina tegin lastele piltristsõnad, tema joonistas pildid. Kui rühmas on vaja plakateid teha või midagi kujundada, usaldame selle töö alati talle.”

Õpetaja räägib, et mõni nädal tagasi olid neil rühmas teiste riikide päevad. „Kõigepealt õppisime tundma naaberriike, Lätit, Soomet, Venemaad, seejärel Charlotte’i kodumaad Prantsusmaad. Charlotte oli teinud lastele Prantsusmaad tutvustava mapi ja joonistanud sinna juurde pildid. Maiustasime võist, suhkrust ja jahust küpsetatud Normandia küpsistega ja kuulasime sinna juurde prantsuse muusikat.”

Elu rahvakalendri järgi

Armeenlanna Shushanik on lõpetanud Jerevani ülikooli rahvusvaheliste suhete erialal. Pärast kaht aastat ülikoolis töötamist tundis ta, et tahab vahelduseks teha midagi hoopis muud. Eelmise aasta aprillis, kui ta otsis, kuhu minna, oli kohti veel ainult Eestis. Kolmest programmist tundus lasteaed kõige huvitavam. „Muljed on väga head, olen siin palju õppinud,“ kinnitab Shushanik. „Sel ajal, kui mina lasteaeda läksin, käis Armeenias sõda ning lastel ei olnud nii palju mänguasju ega raamatuid. Mulle meeldib, kuidas siin lapsi kasvatatakse. Nad on väga iseseisvad.” Oma laste peal lubab ta saadud kogemused kindlasti ära kasutada.

Rühmaõpetaja Ivika Kaldmaa räägib, et Shushanik õpetab lastele inglise keeles luuletusi ja laule, ja kuna ta on lõpetanud muusikakooli, saadab ise ka klaveril. Veel meeldib talle lastega malet, kabet ja muid mõttemänge mängida. Kui rühmas on lugemistund, veerib ta koos lastega eestikeelset aabitsat.

Õpetajad kaasavad vabatahtlikke igal pool. Kuna elu lasteaias tugineb paljuski traditsioonidele, on nad saanud osa kõigist eesti rahvakalendri tähtpäevadest: jooksid marti ja kadrit, esinesid jõulupeol jõuluvanale – näidendis oli mõlemal oma väike roll –, tähistasid Eesti Vabariigi aastapäeva. Kohe on tulemas vastlapäev hernesupi ja vastlakuklitega.

Puhtas eesti keeles

Eelmisel nädalal saabus Saksamaalt Punamütsikese lasteaeda Marcus Paetzold. Marcus oli lasteaias vabatahtlikuks eelmisel õppeaastal ning talle hakkas töö lastega nii meeldima, et tagasi Saksamaale pöördudes otsustas ta minna algklassiõpetajaks õppima. Praegu on Marcus esimese kursuse üliõpilane ning tuli koolivaheajal kolmeks nädalaks Võrru oma esimest praktikat tegema.

Ester Peterson, kelle rühmas Marcus eelmisel aastal oli, räägib, et lapsed ootasid teda pikisilmi. „Ta on lasteaias kõigi laste suur sõber ja lemmik.” Õpetaja jutustab, et Marcus tuli tihti ka pärast tööd lastega mängima. Talvel tegi lastele kelgusõitu ega väsinud nendega koos küpsetamast. „Nad olid kogu aeg jahused,” naerab Ester, lisades, et noormees pani kõigist läbiproovitud retseptidest hiljem kokku eestikeelse kokaraamatu, mille ta suvel kõigile meilile saatis.

Marcus ütleb, et Eesti on teda alati huvitanud ja see, et ta just väikesesse Võru linna sattus, oli parim, mis juhtuda sai. „Igatsesin rahulikku maaelu, puhast loodust, teistsugust elustiili. Hakkasin enne Eestisse tulekut ka eesti keelt õppima, et siin paremini hakkama saada. Ja lastega püüdsin rääkida ainult eesti keeles, lapsed ongi kõige paremad õpetajad.”

Õppealajuhataja Tiia Must kinnitab omalt poolt, et Marcus võttis programmi väga tõsiselt. „Ta oli Eestist äärmiselt huvitatud ja tuli siia algusest peale mõttega siinsest elust võimalikult palju osa saada. Kui meil alguses oligi väike kahtlus, kuidas otse koolipingist tulnu, pealegi meesterahvas, lastega hakkama saab, siis tuttavaks saades kadus see kohe. Harva kohtab nii sümpaatset ja laia silmaringiga noormeest.”

Kui Shushanik ja Charlotte eelistavad endale ise süüa teha, siis Marcus otsustas süüa lasteaias samu toite mis lapsedki. Marcus tunnistab, et tema toitumisharjumused muutusid Eestis veedetud aastaga täielikult. „Harjusin sööma isegi piimasuppi ja köögivilju, mida ma varem kunagi ei teinud. Kui tagasi koju Saksamaale jõudsin, üllatasin sellega isegi oma peret.”

Väikese Eesti võlud

Marcust vaimustasid Eestis paljud asjad. Näiteks see, kuidas meie inimesed oma põllulapil ise kartulit ja porgandit kasvatavad ning metsas marjul ja seenel käivad. Saksamaal on see kõik ära kadunud. Nii mõndagi koges ta siin esmakordselt: aitas õppealajuhatajal maakodus kartuleid maha panna, sai selgeks suusatamise ja jõudis eelmisel lumerohkel talvel harrastada seda detsembrist aprillini, hakkas lugu pidama heast Eesti saunast, õppis väikekannelt mängima ja esines, rahvariided seljas, võru keele „Uma pidol” võrukeelsete lauludega. Marcus valmistas endale isegi kandle, mille ta mälestusena koju kaasa viis. Kogu Võrus oldud aja pidas noormees blogi.

Charlotte, Shushanik ja Marcus kinnitavad üksmeelselt, et ka vabal ajal on neil huvitavat tegemist ja igavust nad ei tunne. Vabatahtlikke töötab linnas mujalgi, näiteks Päkapiku lasteaias ja noortekeskuses. Organisatsiooni Euroopa Noored korraldatud üle-eestilistel seminaridel ja üritustel on võimalus omavahel kohtuda ja üksteisel külas käia. Noored on Eestis ringi sõitnud ja Eestist kaugemalgi käinud ning endale juba ka eestlastest sõpru leidnud.

Noorte tugiisik lasteaias on õppealajuhataja Tiia Must, kes ütleb, et astub iga päev vähemalt korra vabatahtlike rühmadest läbi. „Probleeme nendega ei ole, kõik on kohusetundlikud ja tublid noored, kui midagi lubavad, siis ka teevad. Kord nädalas vestlen igaühega pikemalt, kuulan ära, kuidas tal on läinud, mida ta on teinud ja teha tahab, kuidas saan toeks olla. Põnev on jälgida, kuidas nende maailmapilt muutub ja avardub ning kuidas nad siin selle aasta jooksul kasvavad.”

Ehkki vabatahtlike juhendamiseks tuleb leida aega muu töö kõrvalt, teeb Tiia Must seda hea meelega. Talle meeldib noortega suhelda. „Üks hea asi on see, et iga päevaga paraneb mu inglise keele oskus, teiseks muudavad nad argielu rõõmsamaks.” Elades Lõuna-Eestis, kust inimesi pidevalt Soome tööle läheb ja kus paljud pered on seetõttu lõhki, tekib mõnikord ka endal mõte – miks? Aga kui noored räägivad, kui ilus ja huvitav maa on Eesti, paneb see mind ennastki märkama asju, millest nad vaimustuvad, ja see annab jõudu juurde.

Uus taotlus on juba saadetud

Ka järgmiseks õppeaastaks tahab Võru Punamütsikese lasteaed kaks vabatahtlikku võtta. Sooviavaldused on juba saadetud. Lasteaial on aidanud vabatahtlikke leida noortevahetuse arengu ühing EstYES, kellel on sel alal aastatepikkune kogemus ja suur välispartnerite võrgustik. EstYES kirjutab projekti, taotleb Euroopa Noortelt selleks raha ja tegeleb korralduse muude küsimustega. Praegu ongi taotluste saatmise ja projektide otsimise aeg, sest taotluste esitamise üks tähtaeg on 17. märts.

Eelmisel aastal rahastas SA Archi­medes Euroopa Noored Eesti büroo 45 taotlust, Eestis käis programmi toel kokku 118 vabatahtlikku. Eestist omakorda käis välismaal vabatahtlikuks 110 noort.

See on noorte jaoks hea võimalus reisida, silmaringi laiendada ja töökogemusi saada. Vabatahtlikuks tulnu kulud kaetakse, võttes arvesse kohalikku elatustaset: lennupiletite, majutuse, toitlustuse, keeletundide eest maksmiseks ning muudeks projektiga seotud kuludeks ettenähtud summa on 520 eurot kuus. Lisaks saab vabatahtlik kuus 85 eurot taskuraha. Kõige rohkem oli Eestisse tuljaid Saksamaalt, Hispaaniast, Gruusiast, aga ka Un­ga­rist, Portugalist, Venemaalt, Sloveeniast. Palju projekte on seotud noorte, haridus- ja sotsiaalvaldkonnaga, aga ka kultuuri ja keskkonna ning kodanikuorganisatsioonidega. Igaüks saab valida just selle valdkonna, mis teda huvitab.

Autor: Tiina Vapper
Allikas:  Õpetajate leht