Jäta navigatsioon vahele

Teksti suurus

Kontrastsus

×

Saame tuttavaks: Kohila noortekeskuse vabatahtlik Komlanvi

Ma olen pärit Prantsusmaalt ja osalen Euroopa Vabatahtlikus teenistuses Eestis, täpsemalt Kohilas, kus ma ka elan.

Ma saabusin Eestisse 3. novembril 2015. Minu esimeseks muljeks Eestist oli teistsugune ilm. Bordoos olin ma T-särgi väel ja nüüd pean ma kandma mantlit. Kuid ma õppisin, et pean lihtsalt soojemad riided selga panema. Näiteks Prantsusmaal me oleme just rohkem väljas talve ajal ja mängime jalgpalli. Mõtlesin, et me läheme ka siin jalgpalli õue mängima –25 kraadiga, kuid Eestis mängitakse jalgpalli talvel siseruumides. Sellega õnneks läks hästi ja ma kartsin hullemat.

Minu saabumistervitus oli täiuslik. Noortekeskuses oli palju noori ja nad olid minuga väga sõbralikud. Stereotüüp ida või põhja riikidest on see, et inimesed siin on külmad ja nendega on raskem sõbruneda. Kohilas olin üllatunud, kuna inimesed tahtsid mind tundma õppida ja tulid minuga rääkima. Ma märkasin, et inimesed on otsekohesemad ja räägivad vähem, mida ma seni tean. Mulle ei meeldigi võltsid inimesed.

Pärast mõningaid kuid Eestis olen ma leidnud endale sõpru ja hoian ka ühendust mõnede vabatahtlikega, kes siin on. Ma naudin oma vabatahtlikuelu ja mullle väga veeldivad eestlased. Me ei olegi nii erinevad. Eestis kasutatakse rohkem elektroonikat ja mitte nii palju paberit. See on väga hea ja ma arvan, et see on heaks näiteks minule ja minu riigile (Prantsusmaale ja Togole).

Ma elan koos teise EVS vabatahtliku Anzhelaga. Ta on väga lahke ja on pärit Ukrainast ja ka tema töötab nii lasteaias kui ka noortekeskuses. Kuid meil on erinev ajakava. Minu elu Kohilas on hea, siin on palju ruumi ja õhk, mida me siin hingame, on puhas ja see meeldib mulle.