Vabatahtlik töö tõi Eestisse ja Tõrva Kodusse

Kui läksin kohtuma septembri alguses Saksamaalt Dresdeni lähedalt Tõrva Kodusse vabatahtlikule tööle tulnud Luise Krausega, ei osanud oodata, et mind ootab ees kohtumine nii noore tütarlapsega. Peale selle, et ta saab oma vabatahtliku tööga suurepäraselt hakkama, on läinud hästi ka kogukonda sulandumine.

AS Hoolekandeteenused Tõrva Kodu juhataja Reet Asmer nentis, et mõte saada Tõrva Kodusse vabatahtlik on tegelikult pikalt juuri ajanud – juba sellest peale, kui ta asutuses tööle hakkas. «Kohe aga kõike ei jõua, alles selle aasta alguses hakkasime asjale tõsisemalt mõtlema.»

Tõrva Kodul on väga hea koostöö organisatsiooniga EstYES ehk täisnimega mittetulundusühing Noortevahetuse Arengu Ühing EstYES, mis aidanud juba mitmesse AS Hoolekandeteenused kodusse vabatahtlikke. See mittetulundusühing tegeleb kultuuri- ja noortevahetustega ning Euroopa noortele suunatud erinevate projektidega, ühe osana ka vabatahtlike koordineerimisega.

«Luisega saime tuttavaks EstYES projekti kaudu kevadel. Suhtlesime palju skaibi teel, tutvustasime oma kodu, saatsime pilte. Tahtsime kindlad olla, et Luise oleks siiatulekuks hästi ette valmistatud,» meenutas Reet Asmer.

Ta rõhutas, et kuna Luise on veel väga noor – alles keskkooli lõpetanud, oli väga oluline teada anda, milline on töö Tõrva Kodus ja millised asutuse kliendid. «Luise tundus meile juba algul toreda inimesena ja ka meie näisime talle sobivat – nii ta septembri alguses meile tuligi.»

Enne vabatahtliku tulemist on vaja leida talle koht elamiseks ja mentor, kes ühelt poolt aitaks kogukonnas hakkama saada ja teisalt oleks moraalseks toeks ning lihtsalt heaks sõbraks. Selleks isikuks sai Ülla Tamm – noor, kes aktiivselt tegeleb Valgamaal noorsootööga.

«Eluaseme leidsime talle Helmesse toreda pere juurde. Tõrva Kodus on Luisale ette nähtud ka tööjuhendaja, teisisõnu tuutor – see on meie meister Kristel Laurits, kelle ülesanded on töökohal nõustamine ja toetamine,» rääkis Asmer.

Luisel tegevusi jagub

Vabatahtliku töö on sõna otseses mõttes vabatahtlik. «Me ei saa Luiset rakendada palgatööle, ta ei saa kedagi asendada ega kellegi tööd ära teha. Ta on meil tubli abijõud, tegeleb palju selliste noorte klientidega, kellel on vaja üksühele aega – näiteks raamatut vaadata, ette lugeda, puslet kokku panna,» selgitas asutuse juht.

Luise käib Asmeri sõnul Tõrva Kodu klientidega ka meelsasti jalutamas ja spordisaalis, teeb nendega käelist tegevust ja muidugi on töötajale abiks. «Ta on meile väga vajalik lisakätepaar, kuid tema vastutusel ei ole järelevalve, kellegi tervislik olukord ega rahaasjad – need teda ei puuduta.»

Juhataja kinnitusel on asutuse personal väga rahul, et selline tore noor, nagu seda on Luise, asutusse tuli. «Peale selle, et tal on siin väga palju tegevusi hoolealustega, saab ta vabal ajal kokku ka Tõrva aktiivsete noortega. See tähendab, et Luise nädalavahetus ja vaba aeg sisustatakse nii ära, et meil ei ole sellega muret.»

Lisaks on vabatahtlikule ette nähtud palju koolitusi, millest Luise juba osa on võtnud, isegi metsaretkel käis ta neist ühe käigus. Koordineeriv organisatsioon hoolitseb samuti väga hästi oma vabatahtlike eest. Katusorganistsioonil Euroopa Noored on oma koolitused ja koordineerival organisatsioonil EstYES omad.

«Elan Saksamaal Dresdenist umbes pooletunnise autosõidu kauguses väikeses, umbes Tõrva suuruses maakohas,» tutvustas Luise oma kodukohta. Õigemini ütles Luise küll külas, mitte maakohas, kuid nende nägemus külast ongi veidi teistsugune.

Ta on 18aastane, lõpetanud kooli sel kevadel. Pärast kooli lõpetamist ei teadnud Luise täpselt, mida tahab teha, seetõttu uuris eri võimalusi ühineda vabatahtlike programmidega ning leidis, et on hea mõte tulla siia.

Eestisse tulek ei olnudki lihtne

Sobiva projekti leidmine oli Luisele pikk teekond. Ta kandideeris mitu korda, kuid talle ei vastatud, või vastati, et neil on vabatahtlikud juba olemas.» Lõpuks leidsin projekti, millega sain tulla siia, Tõrva Kodusse. Mulle vastati väga kiiresti, suhtlesime palju, kõik sobis ja lõppes väga hästi,» selgitab Luise, kes jääb Tõrva Kodusse 11 kuuks, järgmise aasta juuli lõpuni.

Sakslannale on Eestis palju üllatavat, mille peale meie ei tulegi. Näiteks ei oodanud ta, et meie poodides on müügil nii palju Saksa päritolu kaupu. Ka kodudes, kus ta on käinud, on palju Saksamaal toodetud seadmeid. Meile on see tavaline, tema ettekujutus oli aga mingil põhjusel teine.

Teistsugune oli ka tema ettekujutus eestlastest. Selle oli loonud kuuldu ja loetu, mis jättis mulje, justkui oleks eestlased kinnine ja umbusklik rahvas.

«See ei vasta üldse tõele: inimesed on väga sõbralikud ja avatud. Mis mulle meeldib Eestis? Kõigepealt minu tööprojekt. See on midagi sellist, mida ma tõeliselt armastan, teiseks meeldivad mulle eesti inimesed. Meil Saksamaal elab küll väga palju erinevaid rahvusi, kuid eestlased on palju inimlikumad, soojemad,» kummutas neiu üldlevinud arusaamu.

Koos kaksikõega Eestis

Kui küsisin, kuidas Luise oma vaba aja sisustab, vastas tütarlaps mulle suure üllatusena, et tal on kaksikõde, kes samuti praegu Eestis, vähe sellest – õde töötab samuti vabatahtlikuna, tõsi küll teise projekti käigus Tartumaal Maarja Külas. Maarja Küla on palju suurem kui Tõrva Kodu ja ka vabatahtliku ülesanded on mõnevõrra erinevad.

Mõnikord külastab Luise õde või kutsub õe Tõrvasse külla. Üldse kohtub Luise vabadel nädalavahetustel vabatahtlikega teistest linnadest – Viljandist, Tartust, Tallinnast. Ka Tõrva noorte seast on ta juba häid tuttavaid leidnud. «Olen käinud noortekeskuses, avastasin endale spordiklubi Tõrva spordihallis, käin tihti seal,» loetleb ta tegevusi.

Oma pärisperest Saksamaal rääkides ütleb ta, et elavad oma kaksikõe ning ema ja isaga oma majas, vanemad käivad tööl. See, et nad koos õega Eestimaale vabatahtlikuks sattusid, ei olnud plaanitud – see oli tema sõnul juhuslik. Vaatamata sellele, et nad on kaksikud, õega tema sõnul väga suurt sarnasust ei ole. «Tegutseme ja mõtleme küll sarnaselt, kuid näeme välja erinevad, nii mõneski mõttes oleme täiesti erinevad,» tõdeb Luise.

«Minu Eesti perekond on väga tore. Näen neid kahjuks vähe, sest pere liikmed töötavad teistes linnades, kuid nad on väga kenad inimesed,» rääkis Luise põgusalt ka Helme kodust.

Vabatahtlik töö Tõrva Kodus on palju õpetanud

Miks ikkagi just see projekt? «Alguses ei teadnud, millega täpsemalt tegu. Mõtlesin küll, et see võiks olla lasteaias või koolis või mõnes noortekeskuses, kuid ei arvanud, et võiksin töötada puuetega inimestega. Aga kui kuulsin sellest võimalusest, siis lugesin selle kohta, rääkisin inimestega, kes osalenud sellistes projektides ja mõtlesin: miks mitte.»

Ning Luise haaras kinni võimalusest siia tulla. «Ja olen väga õnnelik, et sain seda teha, sest varem ei olnud puuetega inimestega kokku puutunud – nad on väga kenad ja toredad.»

Neiu rääkis, et tema kodukohas on samuti selline väike maja. «Kuid ma ei ole nende inimestega kohtunud ega suhelnud. Ma ei teagi, kuidas elavad puuetega inimesed Saksamaal. Nüüd, kui olen siin, olen mõelnud, et miks ma küll ei ole kunagi nendega kohtuda tahtnud – miks pole külla läinud ja midagi head öelnud või lihtsalt tervitanud. Arvan, et olen siin elavate inimeste abil väga palju õppinud.»

Teadsin juba eelnevalt, et Tõrva gümnaasiumi tore eesti keele õpetaja on võtnud Luise oma tiiva alla ja koos püütakse seda «hirmus rasket» eesti keelt omandada.

«Arusaamine on lihtsam, sest paljud eestikeelsed sõnad on nagu saksa keeles või sarnased. Nad on küll erinevalt kirjutatud, kuid lugedes kõlavad kui saksa keel,» tegi Luise mõneti ootamatu avalduse eesti keele kohta. Samas tunnistas ta, et õppida meie keelt ja seda rääkida on temale väga keeruline, sest grammaatika on raske. Ning mainib samuti meie kurikuulsat 14 käänet.

Luise ei tea veel päris täpselt, mida teeb pärast aastat Eestis ja projekti lõppemist. «Olen varem mõelnud õppida midagi kultuurivaldkonnast, kuid siin olles kaldun arvama, et pärast seda aastat võin õppida ka sotsiaalalal. Mul ei ole veel selget valikut. Aga seda tean kindlasti, et sooviksin õppida Saksamaal Dresdenis.»

Tõrva avatud noortekeskuse juhataja Sandra Viljumson iseloomustab seal vaba aega veetmas käivat tütarlast ainult heade sõnadega. «On juba algusest peale näha, et Luise on väga tore tüdruk ja soovib panustada meie kogukonda. Ta on kaasa löönud erinevates ettevõtmistes, osalenud käsitööringis ja tüdrukute klubi tegemistes,» loetleb juhataja.

«Tundub, et talle meeldib väga käeline tegevus ning tulevikus näeksime hea meelega, et ta võtaks koos meiega ringide juhendamisest osa,» märkis Viljumson.

Kuigi pealtnäha paistab ta tagasihoidlik, on Luise tema sõnul tegelikult hakkaja ja avatud tädruk, kes saab kõigega hakkama ja võtab kõigest aktiivselt osa. «Suhtlemine käib põhiliselt küll inglise keeles, aga tuleb juba eesti keelt ka. Põhiline probleem eesti keele puhul tundub olevat see, et me räägime kiiresti ja keeruliste sõnadega.»

Ta lisas, et mida rohkem Luise siin on, seda rohkem meiega kohaneb ja sõpru on ta ka juba leidnud. «Ta ju meie linnas uus ning noored näitavad ikka huvi üles ka.»

Luise mentor Ülla Tamm iseloomustab teda kui rõõmsameelset noort, kes toob oma kohaloluga veidi põnevust Tõrva väikelinna.

«Ei ole varsti enam noort, kes ei tunneks Luiset tänaval ära, kuna ta lihtsalt on kõigil sündmustel ja leiab igalt poolt sõpru. Luise on sõbralik, jutukas, julge ning kindlasti tahab maailma avastada. Ta saab hästi läbi nii noorte kui ka vanemate inimestega. Tal on valmisolek ja tahe õppida meie kultuuri ning olemust,» kiidab Ülla Tamm.

«Kui Luise õpib eesti keelt, annab ta vastutasuks teadmisi saksa keelest. Kindlasti saab Luise endale Eestist palju tuttavaid, kuna ta on avatud ning suhtlus keelebarjääri taha ei jää,» on mentor kindel.

Allikas: Valgamaalane
Autor: Lea Margus