Veronika Paletzky: Välisvabatahtliku võtmise rõõm kaalub mured üles

Kohila vald ja sealne noortekeskus on endale välisvabatahtlikku võtnud juba mitmendat –setmendat aastat järjest. Noorteagentuur käis Kohila noortekeskuse juhatajalt Veronika Paletzkylt uurimas, mida vabatahtlikku võttes silmas pidada ning missugused mured ja rõõmud sellisel juhul ees ootavad.

Eesti noortekeskuste seas on välisvabatahtliku võtmine muutunud juba üpris tavaliseks. Teie olete eriline seetõttu, et välisvabatahtliku võtmisesse panustab ka vallavalitsus. Kuidas tekkis üldse see idee võtta valda vabatahtlik ning kuidas arenes edasi teie koostöö valla ja noortekeskuse vahel?

Meil on vallas väga tegus kultuuriosakond. Vallavalitsuseni jõudis kunagi info, et on võimalik võtta vabatahtlik välismaalt ning kuna toonane kultuurinõunik oli väga uute asjade poolt ja püüdis Kohila valda tuua kõiksugu uut ja põnevat, siis nii see otsus sündiski. Kuna kultuuriosakond ise korraldas ka erinevaid üritusi, oli vabatahtlik seal hea abikäsi. Nüüd küll veidi vähem, kuna meie (noortekeskus) oleme selle asja nüüd rohkem enda peale võtnud, aga vabatahtlik käib siiani aeg –ajalt vallas abiks. Töötame selle nimel, et koostöö vallaga tiheneks.

Kuidas teil praegu koostöö vallaga sujub? Mis on vallavalitsuse roll vabatahtliku vastuvõtmisel?

Vald planeerib vabatahtlike vastuvõtmiseks väikese summa. Ka osa paberimajandusest käib läbi valla: majutus, kandideerimisvorm.  Vald on vabatahtlike võtmise suhtes hästi positiivne ja tegeleb sellega heal meelel.

Kust olete leidnud oma vabatahtlikud?

Siiani oleme kasutanud koordineeriva organisatsioonina EstYes`i. Meie kirjutame neile, mida me soovime, saadame oma nädalaplaanid, kus vabatahtlikud hakkavad tööle, mida nad peavad tegema ja EstYes leiab erinevatest riikidest ise vabatahtlikud. Neil on erinevad organisatsioonid, kellega nad koostööd teevad. Nemad saadavad meile kandidaadid, kelle hulgast siis meie teeme oma valikud.

Millised on nõudmised, millele teie kandidaat peab vastama?

Väga palju kriteeriume ei ole, eelkõige vaatame, et ta sobiks meie teemadega. Kindlasti peab noor olema avatud ja hea suhtleja, tuleb tal ju noortega palju suhelda ja see on oluline.

Veidike jälgime, kas talle sobib ka maaelu. Kui ta on vabatahtliku teenistuse asukohaks märkinud eelistatult suurlinna ja on ise sealt pärit, siis see teeb veidi ettevaatlikuks. Oleme ühe vabatahtliku niimoodi linna ära kaotanud, et ta ei tahtnud enam siin olla, vaid Tallinnas oma aega veeta.

Natuke oleme vaadanud, kas ta on enne kodust eemal olnud. See puudutab pigem just lõunamaid. Neil on  perekultuur ikkagi nii tugev, et kui nad kodust esmakordselt välja tulevad, siis on see neile nagu, pa-pah!, kaikaga vastu pead. Neil võtab siin kohanemine veidi rohkem aega.

Arvestama peab ka sellega, et vabatahtlikud on tihti üle õppinud. Nad on lõpetanud ülikooli, mõnikord mitu, aga siia tulevad nad tegema lihtsaid asju. Seda peab neile enne lahti seletama.

Kindlasti soovitan enne vabatahtliku kasuks otsustamist vestelda temaga Skype`i  teel, see võib anda mingisugusegi pildi sellest, kes ta on.

Kui keeruline on vabatahtlikule majutuse leidmine, kogu asjaajamine?

Minu jaoks on see juba loomulik, kuna tegelen sellega juba neljandat aastat järjest. Iga sügis, mil uued vabatahtlikud tulevad, on ääretult põnev ja hästi ärevust tekitav aeg.  Vabatahtlike majutamiseks teeme jälle koostööd vallaga, meil on3- toaline vallakorter. Üks aasta oli vabatahtlik ka kodumajutuses ning seejärel ühes ühetoalises vallakorteris.

Kust teie vabatahtlikud tulevad ning kui vanad nad on?

Meil on vabatahtlikke olnud Prantsusmaalt, Aserbaidžaanist, Moldovast, Sitsiiliast, Ukrainast, Hispaaniast. Ja nad on erinevas vanuses. Üks sai siin projekti käigus 30, see, kes praegu siin on, on 21. Ja siis on olnud sellised vahepealsed. 18-aastaseid me päris ei võta, kohati tundub, et  isegi 21 on liiga vara. Aga tegelikult see oleneb ilmselt ikkagi ka inimesest ja on natuke ka kultuuris kinni.

Oleme aru saanud, et endistest NSVL riikidest pärit noortel on siin lihtsam hakkama saada. Esiteks keele pärast, paljudel on vene keel suus, aga ka kultuuriliselt, meil on veidi ühtemoodi taust. Näiteks Ukraina ja Moldovaga võrreldes on Eesti läinud kiiresti eest ära, kuid nemad on jäänud tasemele, kus meie olime 10 -15 aastat tagasi. Seda arengut, mis võiks olla nende kodus, näevad nad siin ning nendele väga meeldib see puhtus ja kord, mis meil siin on, et me tunneme kella. Nemad tulevad oma mõistes ikkagi heaoluühiskonda.

Kas te võtate peamiselt tüdrukuid või poisse?

Püüame ikka alati poisse ka võtta, aga see on keeruline.  Osad noormehed ei ole näiteks veel ka 30-aastaselt aru saanud, mis on iseseisev elu ja et mina ei lähe nende juurde pesu pesema. Samas tuleb nende kultuurikonteksti ka mõista. Nii ongi.

Samas on meil noormehi väga vaja, poistele meeldivad noormehed. Poisid alati ootavad, et saaks palli mängida ja ringi karata. Meil on palju selliseid poisse, kellel on energiat üle ja kes vajavad rakendust ja nad väga ootavad noormehi, kes nendega midagi ette võtaksid.

Milliseid tegevusi vabatahtlik teeb?

Ta tegeleb meie noortega. Meil on noored vanuses 7 -21, kusjuures keskuses käib palju suuri noori. Nendega siis erinevad ettevõtmised: finess töötoad, filmide –või fotoprojektid,  käsitöö.  „Tule ja loo enda tegevus“ on meie moto. Pakume vabatahtlikule valikuvõimalust, mida ta ise noortega teha tahab ja hiljem neil tekibki endil palju ideid.

Millised on peamised probleemid vabatahtlikega teil ja neil endil?

Vabatahtlikuga tegelemiseks peab varuma aega. Ta ei tule ega loo ise kohe suurt asja. Sa võtadki tal käest kinni ja viid ta käekõrval asjade juurde. Kui seda ise teha ei saa, on kindlasti vaja inimest, kes nii teeks. Kuskil poole teenistuse pealt lähevad nad lahti ja hakkavad ise tegutsema, leiavad mingid omad asjad.

Ka on mentori olemasolu on väga oluline. Mentori mõte on see, et ta peaks olema vabatahtliku sõber, aga kui natuurid ei istu, siis on keeruline sundida inimesi omavahel sõbrad olema. Mentor võiks olla see, kes on ise sarnase projekti läbi teinud ja mõistab seda vajadust. Üks meie vabatahtliku mentor kadus üsna ruttu vabatahtliku kõrvalt ära, aga kui ta ise läks EVSi tegema, siis sai ta aru, mis see tegelikult on.

Missugust kasu on vabatahtlikud toonud Kohila kogukonda?

Kindlasti see, et meie noorsootöötajad on kõvasti arenenud. Oleme palju julgemaks muutunud ja meie noorsootöötajad on hakanud tegelema erinevate rahvusvaheliste projektidega: lisaks vabatahtliku võtmisele korraldame ka noortevahetusi. Mina olen käinud korduvalt end välismaal koolitamas ja see hirm on ära kadunud, et ma ei saa hakkama või et see on keeruline.

Meil oli ka üks noor, kes käis ise Makedoonias vabatahtlikuks. Ta lõpetas keskkooli ja tal oli liiga palju vaba aega ning ta ei osanud oma eluga midagi peale hakata. Samas oli ta selline hästi hakkaja ja kogukondlikult väga aktiivne. Siis mõtlesime, et pakume talle võimalust minna Euroopa vabatahtliku teenistuse kaudu välisvabatahtlikuks. Noored  ise tihtipeale ei jõua selleni, aga teised vabatahtlikud näitavad eeskuju ja motiveerivad ning neid tuleb veidi tagant tõugata. See oli kindlasti ka üks töövõit.

Veel tahame oma noorte silmi avada maailmale, vabatahtlikud toovad siia oma kultuuri ja oma maailmavaadet ja räägivad, kuidas neil on. Ka keelepraktika on väga suur asi. Lisaks on meil ju noortele pakkuda rohkem vaba aja tegevusi. Kõigil vabatahtlikel on olnud oma huvialaring.

Meie noored on juba võõramaalastega harjunud, aga käisin hiljuti ühel täiskasvanute koolitusel ja seal nägin, et nende seas oli palju hirmu. Tahame kasvatada nii tolerantsust kui märku anda, et Euroopas on võimalik väga lihtsalt liikuda ja see on noorele väga hea võimalus. Teha oma projekt ja näha ning kogeda erinevat kultuuri ja teistsugust inimest.

Kas on mingeid muresid olnud ka vallarahva suhtumisega välisvabatahtlikesse?

Siiani  on vallarahvas olnud okei, ma ei ole miskit negatiivset kuulnud. Aga nüüd varsti tuleb meile mustanahaline prantslane ja see on Kohila vallale midagi täiesti uut. Ma loodan, et kõik läheb väga hästi ja ma olen selleks väljakutseks valmis. Esimesest hetkest oli valmis ka lasteaia, kus vabatahtlik samuti osaliselt tegutsema hakkab, juhataja. See on natuke seotud sellega ka, mis meil meedias toimub. Me ei  saa olla nii sallimatud inimeste suhtes ning tihtipeale jõuab noorteni ka vaid poolik info. Võib -olla see ongi õpetamise ja nende tolerantsemaks muutmise koht, mida meie saame pakkuda.

Kui keegi tahab vabatahtlikku võtta esmakordselt, mis on teie soovitused sellele organisatsioonile?

Kindlasti tasub võtta. See annab nii palju juurde. See annab juurde sulle inimesena, kes sa teda võtad, sinu kogukonnale, sinu lastele.  Vabatahtliku võtmist ei tohiks karta. Kui tahe ja soov ning mingisugunegi inglise keele oskus on olemas, saab alati hakkama. Tihtipeale on meie inglise keel vaata et parem kui nende oma.

Veel tuleks vabatahtlikule välja mõelda tugisüsteem, et vabatahtlik ei jääks üksi. Julgelt võtta teda igale pole kaasa, pereringi samamoodi. Ja mida rohkem tegevusi talle anda, seda toredam tal on!

Veronikal käis külas ning intervjuu pani kirja SA Archimedese kommunikatsioonijuht Evelin Koppel