Jäta navigatsioon vahele

Teksti suurus

Kontrastsus

×

Eestis on hoolivuskriis

Detsembri alguses tähistati kõikjal maailmas taas inimõiguste päeva, kuid teadmised inimõigustest on jätkuvalt kesised.

Eelmisel aastal Baltimaades läbi viidud uuring, mis püüdis selgitada inimeste teadlikkust inimõiguste osas, üllatas ja mitte heast küljest. Tervelt 42 protsendile Eesti vastanutest ei seostunud inimõiguste terminiga mitte midagi või ei osanud nad oma vastust sõnastada. Elanike teadmised on üsna ebamäärased ja piirduvad valdavalt sellega, et “inimõigustest ollakse midagi kuulnud.” On jahmatav, kui suur osa ühiskonnast pole kaugeltki suuteline mõtestama iseseisvalt lahti mõistet inimõigused.

Võimalik, et just vähene teadlikkus on üks põhjustest, mis sünnitab viimasel ajal üha sagedamini ka avalikkuse ette jõudvaid häirivaid ja inimõigusi riivavaid väljaastumisi. Teisalt jällegi, kuidas saabki inimene, kes ei tea iseenda põhiõigusi, hoolida teiste omadest?

Paraku tundub see veelahe käivat valdavalt mööda erinevaid generatsioone. Kui noorte puhul on juba rakendust leidev lahendus süsteemsemalt ja senisest enam panustada inimõiguste alase teadlikkuse tõstmisesse ning seda tuge pakub kooli kõrval peamiselt noorsootöö, siis kes peaks harima vanemat generatsiooni? Ometi oleks seda ühiskonna vaimse tervise huvides hädasti tarvis.

Erinevas väärtusruumis kasvanud põlvkonnad kui konflikti allikad

Väärtusuuringute järgi on Eesti noored üha rohkem avatumad ja sallivamad – neile läheb korda teiste heaolu ja võrdne kohtlemine. Näeme noori aina rohkem ühiskonnas aktiivselt oma väärtusi väljendamas, nende eest seismas. Teame ka seda, et näiteks vähemuste huvide kaitse küsimustes esinevad meie ühiskonnas olulised põlvkondlikud erinevused. Kummalisel kombel tunnetab märksa enam just keskealiste ja vanemate sihtrühm, et nende inimõigused pole Eestis kaitstud.

Kui tänapäeva noorsootöötaja, kes on noorte jaoks teejuhiks, lähtub oma töömeetodite, tegevuste ja eesmärkide valikul noorte olukorrast, nende huvidest ja vajadustest, mis on varasemaga võrreldes muutnud oluliselt mitmekesisemaks, siis vanemal generatsioonil pole niisuguseid suunanäitajaid naljalt mitte kuskilt võtta. Ehkki huvide fragmenteerumine on tänapäeval suur, rääkimata noorte olukorraga seotud teemadest, mida noorsootöö veel mõned aastad tagasi üldse ei adresseerinud, on noorsootööga tegelevate organisatsioonide uksed Eestis avatud kõigile noortele, sõltumata nende enesemääratlusest, sellest, kus nad elavad, millised on nende materiaalsed võimalused, hariduslik taust, keele- ja kultuuriruum. Püüdes mõista noore elu tegelikkust, selle kujunemist ja mõjutegureid, suhtub noorsootöötaja noore seisukohtadesse empaatiaga, on salliv erinevuste suhtes ning innustab ka noori sallivusele ja vastastikusele lugupidamisele. Kui noortevaldkonnas on see kõik ülimalt elementaarne, peetakse seda tihtilugu ajupesuks. See on osaliselt mõistetav – on ju vanem generatsioon tulnud ajast, kus nn ajupesu oli igapäevane nähtus ning võitlus selle vastu oli enamjaolt põrandaalune.

Noortevaldkond on kindlasti üks agiilsemaid tegutsejaid, mis puudutab ühiskondlikele võngetele vastamisega, nii on ka viimastel aastatel tehtud päris palju ära, et arendada muuhulgas näiteks meediakirjaoskust ja faktipõhist maailmatunnetust – kõike seda, millest varasemad generatsioonid on ilma jäetud, kuid ilma milleta meie ühiskonnas täna adekvaatselt hakkama või maailmast aru saada pole praktiliselt võimalik. Üha sagedamini saame meediast lugeda, kuidas paljude inimeste ja eeskätt noorte jaoks iseenesestmõistetavate väärtuste juurutamine Eesti post-sovetlikus kultuuriruumis pole lihtne. Viimatised sündmused Pärnus ja Tartus on vaid murdosa neist juhtumitest, kus astutakse häbenemata välja kaaskodanike põhiõiguste vastu.

Tõsi muidugi on, et väärtuste teemal oleks vastandumise asemel oluline tegeleda generatsioonide vahelise dialoogi arendamisega, ilma liigse surveta, et ei tekiks tunnet võõraste väärtuste pealesurumisest. Samas ei saa mitte kuidagi aktsepteerida inimõigusi naeruvääristavat, halvustavat ja koguni riivavat tegutsemist – selles küsimuses peame küll julgema võtta resoluutse positsiooni. Küll võiks ka vanema generatsiooni jaoks leida võimaluse neid süstemaatilisemalt järele aidata. Nii nagu tehakse keelekursusi või on juba aastaid õpetatud arvutite ja internetiga sinapeale saama.

Kaasamiseks pole mitte kunagi liiga hilja?

Jah, me räägime Eestis vägagi sageli kaasamisest, kuid ei ole mõistnud, et kaasamisest ei räägi ainuüksi vaid need jõud ühiskonnas, kes peavad oluliseks elementaarseid inimõigusi ja humaanseid väärtusi, vaid räägivad ka need, kelle agendasse mahuvad kõikvõimalikud muud väärtusvariatsioonid, mis jagavad inimesi rohkem- ja vähemväärtuslikeks, mis pakuvad põhiõigustele düstoopilisi definitsioone, nagu need oleks mistahes kujuks vormitav plastiliin. Oleme jätnud vajaliku tähelepanuta väga suure hulga inimesi. Me oleme ehitanud riiki, mis sõnades on pakkunud kõigile lootust, kuid ka see võib viimaks surra.

Radikaliseerumine ja selle ennetamine on ühiskonnas ja ka noortevaldkonnas just viimastel aastatel oluliseks teemaks muutunud, eelkõige seoses suurenenud immigratsiooniga riikidest, kus inimõigustega on täbarad lood. Olukorda, kus üha enam peame ka Eestis hakkama pöörama tähelepanu just meie oma inimeste radikaliseerumisele ja võõrandumisele elementaarsetest inimõigustest, mille vaimu kannab ka meie põhiseadus, oli kuni viimase ajani raske ette kujutada. Sellist asjade käiku on keeruline selgitada ka Eesti sõpradele ja kolleegidele välismaal, kes meid hoolimata meie pikast demokraatiapausist võrdsete partneritena võtavad.

Ma ei tea, kas meil on lootust vigade parandusele täiskasvanutega või kas meil on lootust, et oskame tänaste teadmiste ja juhtunu valguses pöörata vajalikku tähelepanu ka neile noortele, kes on jäänud mistahes põhjusel toeta, kaasamata, osalemata. Küll tean ma, et peame selleks oluliselt rohkem pingutama pereringis, koolis, noorsootöös ja töökeskkonnas – et ükski inimene, noor või vana, ei tunneks Eestis end oma õiguste eest seistes ja neid rakendades ohustatuna.

Viidatud uuringule: Inimõigused Balti riikides: Eesti, Läti ja Leedu võrdlev uuring, 2018, lk 8

Artikli autor on Noorteagentuuri juhataja Reet Kost. Algselt ilmunud Eesti Päevalehes.