Tom Rüütel: Ärge peitke end ära

Kuigi meil on veel pikk tee minna, kuniks erivajadustega inimeste puhul märgataks ennekõike inimest mitte erivajadust, on võimalused erivajadustega inimestele ja noortele muutunud kättesaadavamaks, kuid ka erivajadustega inimesed peaksid ise julgemalt välja tulema, räägib Tom Rüütel.

Meie elu on läinud aasta aastalt ikka paremuse suunas, kindlasti on sellele aidanud kaasa kõikvõimalikud erinevad kampaaniad ja saated, mis panevad inimesi rohkem märkama ja mõtlema nende peale, kes igapäevaselt oma toimetamistega alati omal jõul hakkama ei pruugi saada või vajavad iseseisvalt elamiseks kohandatud keskkonda. Küll aga on tõsiasi ka see, et mida aktiivsem on üks erivajadustega inimene, seda rohkem see talle probleeme tekitab – vana ütlus, kes teeb, sel juhtub, peab ka siinkohal paika. On paradoksaalne see, et mida aktiivsem on erivajadustega inimene, seda rohkem vajab ta toetust tugiteenuste näol, olgu selleks siis isikliku abistaja, invatranspordi või ka näiteks viipekeele- ja kirjutustõlgi teenus. Toas istudes on vähe võimalust, et paned tähele asju, mis parandamist vajavad ja veel vähem seda, et äkki võiksid ise olla nende positiivsete muudatuste algatajaks, eestvedajaks ja tagant tõukajaks. Omast kogemusest julgen väita, et see on võimalik, isegi kui tööpõld erivajadustega inimeste igapäevaelu parandamiseks on lai ning ka elementaarsed teemad vajavad järele aitamist ning aasta aastalt üle kordamist.

Vajaduste taga on inimene

Samal ajal näen argipäevaselt, et inimestel mu ümber on jätkuvalt raskusi erivajaduste mõistmisega või teadmistega, mida nad peaksid sellega peale hakkama. Kujutlen teinekord, kuidas üks suur küsimärk jutumullina nende peade kohal kerkib. Kui täismeeste ja -naiste poolt näed kaastundlikke pilke ning aegajalt ka pelglikke ja kohmetuid abipakkumisi, siis trammisõidud teismeliste seltskonnas kujunevad teinekord pehmelt öeldes meeleolukaks. Otseselt pahaks pole siin midagi panna, kui see soovimatu tähelepanu just täiesti naeruväärseks ei muutu, nagu nii mõnigi kord on juhtunud – neid seikasid püüan aegamööda ka oma sotsiaalmeedia ülestähendustes kirja panna, teinekord kena meenutada ja ka sõpradele näidata, kui jaburaid olukordasid elus ette võib tulla. Isegi, kui sellega on mõnikord raske leppida ja toime tulla, siis aitab teadmine, et tegelikult on see selle inimese viga, kes oma eelarvamustega seotud hirme minu peal välja näitab. On ju hea mõelda, et see oli õppetund just temale endale, aga teinekord tekib ka küsimus, et kas tõesti võib nii hoolimatu olla?
Palju nõutumaks teeb teinekord aga see, et erivajadustega noored, rääkimata vanematest, pelgavad ise välja tulla, et nad ei näe endas oma vajaduse taga inimest või ei suuda välja mõelda, mida oma seisukorraga peale hakata. Näen oma töös ikka erivajadusega inimesi ja püüan neid ka läbi oma kogemuse nii palju aidata ja suunata kui oskan – siin pole abi targutamisest, sest erivajadusi on erinevaid ja kõik mulle endale abiks olnud nõksud alati ei tööta, kuid kindlasti on abi sellest, kui mõelda rohkem, mida ma saan ja suudan teha kui, mida ma ei suuda.

Puudulikud süsteemid

Tihtilugu on asi selles, et ei tea, kelle käest küsida või kuhu pöörduda, et oma elust võimalikult palju osa võtta, kuid liiga sageli jäävad need ettevõtmised ka selle taha, et tugisüsteemid, mis peaksid olema abiks, on puudulikud või puuduvad sootuks. Need, kes ise valjuhäälselt abi ei küsi, jäävad üldse ilma – nii on erivajadustega inimeste õigused, mida muidu võetakse iseenesestmõistetavalt, erinevates valdkondades ja elulistes situatsioonides täiesti kaitseta. Killustatust suurendavad ka kohalike omavalitsuste erinev võimekus ning ka tahe luua ja käigus hoida teenuseid, mis aitavad erivajadustega inimestel ja ka nende lähedastel täisväärtuslikult elada. On põnev näha, kuidas haldusreform KOV-de suutlikkust kasvatab, aga jutud, et väikeste KOV-de suuremaks liitmine ääremaastumist vähendaks, ei pea ju paika. Eriti, kui inimene peab abi saamiseks keskusesse sõitma bussiga, mis käib korra nädalas, rääkimata sellest, et see ka ligipääsetav oleks. Mina ei taha, et erivajadustega inimesed end ära peidaksid, vaid just tuleksid välja ning nõuaksid neid teenuseid, mis neid abistavad. Nii ei saa kohaliku omavalitsuse esindaja öelda, et neil pole inimesi, kes vajaksid näiteks sotsiaaltransporti ja seega ei nähta vajadust seda arendada või naabervallaga koostööd teha. Vaid nii saame me luua üle riigi olukorra, kus kõik inimesed sõltumata nende võimetest saaksid kasvõi elementaarsel tasemel Eestis samaväärselt ühiskondlikus elus kaasa lüüa. Et kurtidel tekiks võimalus mõista, mida räägitakse Suud puhtaks saates või Riigikogu infotunnis, et vaegnägijad ja liikumispuudega inimesed ei peaks maadlema hoonetega, mille projekteerimisel on mõeldud vaid füüsiliselt tervetele.

Et aga pilti mitte üleni tumedates toonides maalida, tuleb nentida, et arenguruumi on ja arengule saame kaasa aidata me ise, püüdes nii palju kui võimalik ühiskondlikust elust osa võtta ka täna. Iseäranis puudutab see erivajadustega noori ja nendega tegelevaid õpetajaid-noorsootöötaid, ametnikke, kellel on võimalik osaleda erinevates programmides ja koolitustes, sealhulgas rahvusvahelistes, mida pakub Eestis näiteks SA Archimedese noorteagentuur– vahetada kogemusi sarnases situatsioonis olevate-elavate noortega mujalt maailmast. Just laialdasemad teadmised aitavad ka meil siin paremini aru saada, kuidas ehitada paremat ja võrdsemat homset! Ärge peitke end ära, vaid küsige ja osalege!

Tom Rüütel
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige

 

Kui sinul on idee, kuidas erivajadustega inimesi aidata, neid paremini nähtavale tüüa või nende elukvaliteeti tõsta, siis registreeri end koolitusele “Minu tehtud muutus”, mis toimub juba 7. aprillil Tallinnas. Koolitusel aitavad eksperdid sinu ideele Euroopa Solidaarsuskorpuse rahastus juurde taodelda.