Jäta navigatsioon vahele

Teksti suurus

Kontrastsus

×

Rain Kooli: vaenukõne juurelõikur

Värske käsiraamat internetis leviva vaenukõne ennetamiseks noortevaldkonnale on tihke kasutusjuhendiga peenmehhaaniline masinavärk. Tulemuste saavutamiseks nõuab see nii noorte kui ka vaenukõne spetsiifikat tundvat, motiveeritud kasutajat. Üks küsimus jääb – mida teha keskealiste juurikatega, kes iseenda vaenukõnet ära ei tunne ega näe selles probleemi.

„See raamat põhineb kindlal veendumusel, et veebiruum on avalik ruum ning seega saavad kõik demokraatliku ühiskonna põhimõtted – ja peaksidki – kehtima ka internetis,“ toonitatakse SA Archimedese noorteagentuuri välja antud käsiraamatus „Järjehoidjad“.

See tähendab nii vabadusi kui ka vastutust. Või nagu märgib haridus- ja teadusminister Mailis Reps raamatu eessõnas: „Me sallime kultuuride paljusust ja tunnistame individuaalseid erinevusi, kuid me ei lepi eetiliste normide rikkumise, vaenu õhutamise ja pahatahtlikkusega.“

Kostab hea. See lubab eeldada, et nii raamatu algteose väljaandja, Euroopa Nõukogu programm „No Hate Speech“ [„ei“ vaenukõnele -toim] kui ka üleeuroopalise käsiraamatu eestikeelse versiooni  väljaandjad – SA Archimedes, haridusministeerium ja Eesti Noorsootöö Keskus – näevad vaenukõnet võimalikult mitmekülgselt.

Sest vaenukõne ei tähenda ju ainult ainult rassistlikku mõnitamist teistest rahvustest ja kultuuridest inimeste aadressil ega paremäärmuslaste verbaalseid rünnakuid seksuaal- või rahvusvähemuste vastu.

See võib tähendada ka mõne islamivaimuliku üleskutseid „mädanenud läänemaailma“ esindajate hävitamiseks; naiste või meeste seksistlikku halvustamist; vasakäärmuslaste kihutust ettevõtjate kui „kapitalistlike vereimejate“ kõrvaldamiseks või turuliberaali üleskutseid teistsuguse veendumusega inimeste vanglasse kupatamiseks.

Raamatu eestikeelset versiooni koostades on tehtud ka selge terminoloogiline valik. Erinevalt Eestis väga levinud vihakõnest on ingliskeelse väljend hate speech tõlgitud vaenukõneks. See ongi väljendina täpsem ja selgem, hoides ära võimaliku mõistelise segaduse. Vihakõne kipub nii mõnegi inimese teadvuses nimelt segunema vihase kõnega.

Vihane olemine kui emotsioon on endiselt lubatud, vaenu külvamine mitte, näib olevat raamatu lähtekoht.

Tagasi ei kohkuta ka väärtuskonfliktide ees

Kuigi raamatus mainitakse muu hulgas, et tegemist on käsiraamatuga nii noortevaldkonna spetsialistidele (teiste hulgas õpetajatele) kui ka noortele endile, siis päris iseseisvaks materjaliks sobib see vast alles gümnaasiumis ja sealgi õpilasomavalitsuse aktivisti tasemel noorele.

See pole lihtne lugemisvara ning paljude noorte jaoks oleks see iseseisvaks lugemiseks liiga pikk ja teoreetiliste osadega. Uisapäisa selle kallale tormamine võib tappa kogu võimaliku huvi vaenukõne ennetamise vastu ning seega ei maksaks seda ka kergekäeliselt noortele peale suruda.

Lihtne pole see tõenäoliselt isegi pedagoogide jaoks, kuigi otseselt ei eelda eelteadmisi vaenukõnest ega inimõigustest. Küll aga peab käsiraamatu kasutaja selle enne noortega tehtavas töös rakendamist hoolikalt läbi töötama. Lihtsalt välise „mängujuhendina“ ei ole sellest mingit kasu.

Raamatu suurimaid plusse on väga põhjalikult, võiks isegi öelda et toiduretseptiliku täpsusega lahti võetud praktilised harjutused. Nende käigus mängitakse läbi reaalsed kiusamise, internetimõnitamise, vaenukõne jms seotud olukorrad kuni Euroopa inimõiguste kohtu menetluses olnud juhtumiteni välja.

Veel suurem pluss on, et raamatus ei kohkuta tagasi ka keeruliste, isegi konfliktsete olukordade eest. Rollimängudes ei võeta ainult kohtuniku või inimõiguste kaitsja, vaid ka näiteks rassismis ja sõnavabaduse kuritarvitamises süüdistatava positsioone. Lahendada tuleb ka olukordi, kus mustvalgeid õige-vale lahendusi pole olemas, vaid mida läbibki väärtuste konflikt: näiteks peavad kaks vastandlikel seisukohtadel olevat kogukonda hakkama saama eraldatud saarel või leiab noor oma sõbrad korraga koolikiusajate hulgast.

Üleeuroopaliku algteose puhul on ilmselt vältimatu, et osa teemadest ei ole Eesti kultuuriruumis nii „kuumad“ (näiteks romade olukord) kui nii mõneski teises Euroopa riigis. Seega võivad need ilma põhjaliku sissejuhatuseta noortele kaugeks jääda.

Kokkuvõttes on tegemist vajaliku teosega, mida aga kindlasti ei saa pidada võluvõtmekeseks, mis vaenukõne esinemise korrapealt lahendab. Ning lõpuks jääb endiselt kestma üks oluline küsimus, millel pole noortega suurt pistmist (välja arvatud eeskujuna) – mida teha keskealiste ja vanemate „juurikatega“, kes iseenda vaenukõnet äragi ei tunne, selles probleemi nägemisest rääkimata.

Artikkel ilmus Eesti Rahvusringhäälingu portaalis 5. mail 2017

Foto: ERR